“Success is not final, failure is not fatal: it is the courage to continue that counts.”
Winston S. Churchill

teisipäev, 30. oktoober 2018

Intervjuu Maris Pedajaga

Tere! Seekord on mul hea meel postitada intervjuu Maris Pedajaga, kes omandas bakalaureusekraadi Saksamaal, Rostocki Ülikoolis. Maris on minu sõber, kes on nüüd tagasi Eestis, kirjutab raamatut ja mõtiskleb asjade olemuse üle. Temaga intervjuud on teil kindlasti huvitav lugeda, sest Maris peab ning pidas ise samuti ülikooli ajal blogi ning oskab anda suurepäraseid soovitusi, kuidas kergemini ning soodsamalt hakkama saada.


Head lugemist ning järgmise korrani!


Kes: Maris Pedaja, 22 aastat vana, omandas bakalaureusekraadi Rostocki Ülikoolis (Universität Rostock)

Peaeriala: Politikwissenschaft (poliitika/riigiteadused), kõrvaleriala: Medien- und Kommunikationswissenschaft (meedia ja kommunikatsioon)

Miks valisid sellise eriala?
Kuna keskkooli lõpus polnud ma veel päris kindel, millisele alale soovin kitseneda (paljud valdkonnad pakkusid huvi), jäi kaalukausile eriala, mis oleks võimalikult üldine, et magistriõpingutel endale soovitud suunas edasi kitseneda.

Kas otsustasid enne ülikooli või sihtriigi üle? Sihtriigi. Esmalt taotlesin Saksamaalt DAADi Vollstipendium’i - õnnelikuks valituks osutudes asusin kandideerima erinevatesse Saksamaa ülikoolidesse.

* Marise stipendiumiks oli DAADi programm "Deutsche Auslandsschulen", mis anti 122. keskkoolilõpetajale, et nad saaksid alustada Saksamaal oma bakalaureuseõpinguid, toetades neid terve nende õpingute perioodi vältel. See stipendium oli võrdlemisi erandlik (ning hetkel seda Marise teada enam ei väljastatagi), sest enamasti toetab DAAD magistrante, doktorante ja praktikante ning tavaliselt piiratud aja vältel
** Erinevate DAADi stipendiumite kohta saad lugeda saksakeelset informatsiooni siit ning eestikeelse ülevaate saab sellest dokumendist ning veel Saksamaal õpingute alustamist toetavaid stipendiume leidab Goethe Instituudi kodulehelt siit.

Mis sind ära võlus? Miks otsustasid Rostocki Ülikooli, mitte mõne Eesti ülikooli kasuks?
Olin õppinud koolis saksa keelt A-võõrkeelena ning kandideerisin eelpool nimetatud stipendiumile, et oma keeleoskused proovile panna. Sellest kujunes minu trump - selgus, et paljud saksa keele B-võõrkeelena õppijad ei olnud säärasest võimalusest kuulnudki. Olnud stipendiumi saanud, ei tekkinud enam küsimust, kas peaksin Saksamaale minema või mitte - selliseid võimalusi ei saja sülle just ülemäära tihti.

Kas ülikooli positsioon ülemaailmses edetabelis oli sulle tähtis?
Nii ja naa. Uurisin küll erinevaid edetabeleid, ent tuginesin lõpliku otsuse langetamisel rohkem erialakirjeldustele.

Kust said ülikooli/kursuse kohta informatsiooni? Kus kuulsid sellest esmakordselt?
Ülikooli soovitas minu stipendiumiprogrammi (DAAD) koordinaator, kursuste kohta leidsin infot ülikooli kodulehelt.

Kuidas kandideerisid ülikooli? Kas kasutasid mõnda programmi, lehekülje või organisatsiooni abi? Kandideerisin iseseisvalt. Esmalt tuli end registreerida ülikooli online-portaalis, seejärel tuli kõik notariaalselt kinnitatud dokumendid Saksamaale postiga saata.

Maris Rostocki ülikooli ees, kogu ülikooli kogemuse alguses aastal 2015. Pilt: Marise blogist

Kust said kandideerimisel abi?
Ei saanud, ehkki tagantjärele mõeldes oleks minu stipendiumi koordinaator mind suure tõenäosusega toetanud. Toona ei tihanud ma abi küsida. Abiküsimine on oskus, mida olen endas viimase kolme aasta jooksul tõhusalt arendanud.

Mis oli Sinu jaoks kõige keerulisem osa kandideerimisavalduses? Kõige suuremad raskused olid bürokraatiaga - Saksamaa ülikoolid nõuavad hinnetelehe ja lõputunnistuse ametlikult tõlgitud ja notariaalselt kinnitatud koopiaid, mis tuleb teele saata postiga.

Kas sul on midagi, mida sooviksid öelda kandideerimist alustavale iseendale?
Kandideerimisprotsessiga pole võimalik  liiga vara alustada! Dokumentide notariaalne kinnitamine ja motivatsioonikirjade koostamine nõuavad aega, samuti tuleb arvestada kõikvõimalike postiviivitustega (juhul kui kandideerimisprotsess toimub posti teel). Sain ise omad vitsad kätte: Saksamaa-poolne postistreik oleks peaaegu minu ülikooliõpingutele saatuslikuks osutunud.

Kui tähtsaks osutusid sinu keskkoolilõpu eksamitulemused/hinded?
Keskmist hinnet ja eksamitulemusi võeti küll arvesse, ent tähtsamaks osutusid motivatsioonikiri ja soovitused.

Kust said informatsiooni ülikooli kandideerimise nõuetest?
Kandideerimisnõuded ja -tähtajad olid üksikasjalikult lahti seletatud ülikooli kodulehel.

Sul oli sisseastumiseks vaja motivatsioonikirja ja soovitajaid. Mis teeb ühe motivatsioonikirja heaks?
Heas motivatsioonikirjas peaks peegelduma kandideerija olemus ja ainulaadsus, kuid stiiliga tasub olla ettevaatlik - liigne emotsionaalsus ja värvikus ei pruugi kandideerimisprotsessil kasuks tulla. Halvimal juhul võib liigne ekstravagantsus osutuda kandideerijale saatuslikuks. Kindlasti tasuks vältida süütunde tekitamist ja varjatud ähvardamist stiilis “kui ma seda kohta ei saa, siis ei tea, mis minust saab”. Samas ei tasu seada ennast tagaplaanile ning jääda lootma, et keegi teine tagasihoidlike ridade vahelt kandideerija särava olemuse välja loeb. Enese kiitmine motivatsioonikirjas pole patt, vaid eesmärk! Kui motivatsioonikiri on loogiliselt struktureeritud ja tugevalt argumenteeritud, on seda hea lugeda ning kandideerija isiksus kumab sealt iseenesest läbi.

Kellelt ja kuidas soovituskirja küsida?
Mul oli tarvis soovituskirja kolmelt aineõpetajalt, kelle aine oleks seotud minu tulevase erialaga. Palusin abi saksa keele, eesti keele ja ühiskonnaõpetuse õpetajatelt. Saksa ja eesti keele õpetajad, kes mind hästi tundsid, kirjutasid soovituskirjad ise: saksa keele õpetaja saksa keeles ja eesti keele õpetaja eesti keeles. Eesti keele õpetaja soovituskirja tõlkisin hiljem iseseisvalt saksa keelde (tegelikult oleksin võinud temalt paluda ka ingliskeelset soovituskirja - see oleks säästnud mind hilisemast tõlkimisvaevast). Ühiskonnaõpetuse õpetaja, kes mind läbi ja lõhki ei tundnud, oli nõus mulle vastu tulema, kuid palus, et kirjutaksin endale soovituskirja iseseisvalt. See oli ootamatult raske ülesanne - pidin end kirjeldama kellegi teise vaatepunktist võimalikult positiivselt, ent siiski ausalt. Ühiskonnaõpetuse õpetaja jäi mu kirjeldusega rahule (ehkki märkis ära, et tema poleks ehk niivõrd emotsionaalselt kirjutanud) ja andis oma allkirja.

Mis juhtus peale avalduse saatmist?
Sain jaatava vastuse posti teel umbes kuu aega pärast dokumentide esitamist. Pärast kandideerimist ei nõutud enam lisadokumente - olin saatnud korraga oma lõputunnistuse koopia, hinnetelehe koopia, motivatsioonikirja, soovituskirjad, keelediplomi koopia ja passi koopia. Samuti olin kandideerimiseks maksnud 170 euro suuruse kandideerimistasu, mille eest anti mulle tulevaseks semestriks üliõpilasstaatus (üliõpilaspilet) ja sellega kaasnev õigus tasuta ühistranspordiks. Iga semestri alguses väljastati uus pool aastat kehtiv õpilaspilet sama tasu (Studiengebühr) alusel. Muidu oli õppimine tasuta.

Kas sul tuli ette ka ootamatusi või äraütlemisi?
Nagu juba mainitud, sai Saksamaa postistreik mulle peaaegu saatuslikuks. Ehkki olin pannud Eestist oma dokumendid teele piisava ajavaruga, ei jõudnud need õigeaegselt sihtülikoolidesse (kandideerisin lisaks Rostockile veel Münchenisse, Heidelbergi ja Dresdenisse). Saksamaal suhtutakse tähtaegadesse väga rangelt ning ükski mu meil ega telefonikõne ei pehmendanud enam olukorda. Sooviti südamest edu järgmisel korral kandideerimiseks. Dokumendid saabusid hiljem postiga tagasi, ilma et need oleks avatudki. Nõnda asusingi õppima Rostocki ülikooli - ainsasse, mis oli nõus hilinenud dokumentide koha pealt silma kinni pigistama. Tagantjärele olen väga rahul - ehkki kandideerimise hetkel oleksin näinud end mõnes mainekamas ja rahvusvahelisemas ülikoolis, leian nüüd, et just väiksem ülikool ja sakslastest kursusekaaslased (olin oma kursusel ainus välistudeng) on mõjunud hästi mu saksa keeleruumi ja kultuuri sissesulandumisele.

Missuguseid keeleeksameid pidid sooritama ülikooli astumiseks?
Sooritasin kaheteistkümnenda klassi kevadtalvel rahvusvaheliselt tunnustatud DSD II järgu keeleeksami, mis andis mulle C1 taseme saksa keeles. Kaheteistkümnenda klassi sügisel pakkus kool eksamist huvitundjatele suisa eraldi kursust, mille raames lahendamise eelnevate aastate eksameid - soovitan kõigil huvitundjatel oma saksa keele õpetajaga konsulteerida, kas see on veel ka nüüd võimalik (kui kool kursust ei paku, saab õpetaja kindlasti anda erinevaid materjale iseseisvaks õppimiseks). Saksa keele eksami sooritamise tõttu vabastati mind inglise keele riigieksami sooritamisest.

Kuidas rahastasid oma õpinguid?
Mul vedas tohutult - nagu mainitud, oli mulle igakuine sissetulek kindlustatud juba enne ülikoolidesse kandideerimist. Sain DAADilt Vollstipendiumi, mis tähendab, et mu bakalauruseõpingud olid Saksamaa poolt kaetud. Stipendiumi tõttu ei olnud ma kohustatud töötama - tõtt-öelda oli keelatud stipendiumi kõrvalt teenida rohkem kui 460 eurot kuus. Ju soovis DAAD kindlustada, et suunan kogu energia õpingutele ja lõpetan õigeaegselt. Väiksemaid otsi siiski tegin: töötasin üpris lühikese perioodi vältel 5-tärni hotellis ja teenisin mõned kopikad Aarhuse ülikooli ajalehele kirjutades. Tulin majanduslikult kenasti toime.

Kuidas oli sinu kogemus majutusega ülikooli ajal?
Elasin kolme aasta jooksul kokku kuues erinevas kohas. Rostocki saabudes jagasin pisikest korterit ühe sakslannaga, kelle toakaaslane oli välja kolinud, kuid mõned kuud hiljem otsustasin ühiselamu kasuks. Vahele tuli Norra semester (elasin ühiselamus) ning Rostocki naastes valisin uue ühiselamu. Taani semestri vältel jagasin elumaja ühe taanlannaga ning viimaseks semestriks Rostocki naastes sain üksinda elada sõbranna korteris, kes tegi parajasti Berliinis praktikat. Kõigil elukohtadel olid oma plussid ja miinused. Ühiselamute puhul oli suureks plussiks kindlasti hind, ent mida aeg edasi, seda enam tundsin, et igatsen omaenese pesakest, mis oleks muust maailmast eraldatud.

Maris oma teise aasta ühikatoas Rostockis. Pilt: Marise blogist

Majutuskohta valides pidasin eelkõige silmas hinna ja asukoha suhet, samuti oli mulle tähtis, et elamispaik oleks möbleeritud. Aeg-ajalt tuli mõistagi järeleandmisi teha, sest perfektset elukohta ei eksisteeri. Muutusin ajaga kindlasti leplikumaks: õppisin näiteks hakkama saama ahjuta (esimene Rostocki korter), riidekapita (Bergeni ühiselamu) ja toime tulema linnast 12 kilomeetri kaugusel (Aarhuse elumaja). Olen kõigile kogemustele väga tänulik.

Nippe, kuidas kõrgete hindadega riigis nagu Norra õpilasena raha kokku hoida saab lugeda Marise blogist siit.

Kas oled rahul? Millega tegeled praegu?
Jah, väga. Lõpetasin äsja oma bakalauruseõpingud. Veetsin kolmest aastast kaks Rostockis, pool Erasmuse programmiga Bergenis (Norras) ja pool Aarhuses (Taanis). Kõik kolm ülikooli olid omamoodi huvitavad. Olen kirjeldanud neist pikemalt oma blogipostituses: http://ha-ha-haa.blogspot.com/2017/10/mina-ja-mu-ulikoolid.html.

Hetkel on mu elus kätte jõudnud üürike hingetõmbeperiood, pesitsen taas Eestis. Käin hommikuti kohusetruult ülikooli raamatukogus romaani kirjutamas ja õhtuti kohvikutes klaasikese punase veini kõrval sõpradega filosofeerimas. Tegelen vaikselt taas ülikoolipaberitega - mul on plaan sukelduda 2019. aasta augustist magistriõpingitesse Lundi ülikoolis Rootsis. Pikemas perspektiivis soovin kindlasti Eestisse naasta. Hakkan elama mõnes tsaariaegses Karlova puumajas ja korraldama igakuiseid kultuuri- ja tantsuõhtuid.

Maris ja mina Londonis, kui ta meie juures peatus oma seikluste vahel. Pilt: Martin Pedaja

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar