teisipäev, 20. november 2018

Intervjuu Sander Rõõmusega

Hei! Taas on mul hea meel postitada intervjuu värskelt välismaal bakalaureuse kraadi saanud eestlasega. Seekord on intervjueeritavaks 2018 aastal Edinburghi Ülikooli Matemaatilise Füüsika eriala lõpetanud Sander Rõõmus.

Miks valisid just selle eriala?
Algselt kandideerisin Edinburghi Ülikooli Inseneri erialale, sest mulle meeldib füüsika ja matemaatika. Esimese aasta lõpuks mõistsin, et Inseneri eriala pole ikkagi minule sobiv ning seetõttu otsustasin Matemaatilisele Füüsikale üle minna. Mulle meeldib aru saada kuidas maailm toimib ning füüsika tegelebki just sellega. Minu jaoks oli üleminek sujuv: olin juba varasemalt uurinud, kuidas see protsess käib, olin esimesel aastal valikainena füüsikat lisaks õppinud ning mul olid head hinded - just tänu viimasele sain otse jätkata teise aasta füüsika tudengina.

Miks Edinburgh’i Ülikool? Miks Šotimaa?
Valisin Šotimaa, sest seal, erinevalt Inglismaast, on õpingud õppemaksuta. Samuti on Šotimaal, osana Ühendkuningriikidest, ingliskeelne keskkond ning haridus. Tunnen, et oleksin võinud rohkem uurida ka muude võimaluste kohta, aga sel hetkel tahtsin kindla peale välja minna ning kandideerisin vaid Šotimaale. Kuigi Šotimaal on palju väikeseid ja armsaid linnu, sümpatiseeris  Edinburgh oma lõputute võimalustega mulle enim ja just seetõttu osutuski sealne ülikool minu valikuks.

Matkates võib kohata ka Šoti mägiveist

Kust said ülikooli/kursuse kohta informatsiooni? Kus kuulsid sellest esmakordselt?

Ülikooli kohta kuulsin esmakordselt Hugo Treffneri gümnaasiumis toimunud infotundides, mis olid tollal korraldatud Edinburghi ülikoolis õppivate vilistlaste poolt. Nendelt sain ka brošüüri kõigi Edinburghi Ülikoolis pakutavate kursuste kohta.

Kas ülikooli positsioon ülemaailmses edetabelis oli sulle tähtis?

Natukene kindlasti. Need edetabelid ei näita tavalisele õpilasele kohe kindlasti suurt midagi, sest järjestamine toimub ülikooli poolt publitseeritud teadustöödest ja uurimustest lähtuvalt. Õppesüsteemi ja tudengite rahulolu need uuringud, minu kogemusele tuginedes, ei kajasta. Samas prestiiž ja maine, mis top 50 ülikoolidega kaasneb, võib töö otsimisel kasuks tulla.

Kuidas kandideerisid ülikooli? Kas kasutasid mõnda programmi, lehekülje või organisatsiooni abi?
Kandieerisn läbi UCAS’e portaali. Motivatsioonikirja tõlkimiseks pöördusin oma kooli inglise keele õpetaja poole. Motivatsioonikirja kirjutamiseks sain nõu ja näpunäiteid nendelt samadelt Treffneri vilistlastelt, kes Edinburghis õppisid ja ülikooli meile  tutvustamas käisid.

Dean village

Kuidas kulges sinu kandideerimisprotsess? Kas sujuvalt või leidus sinu teel palju komistuskive?

Arvan, et minu kandideerimisprotsess kulges suhteliselt sujuvalt: alustasin kandideerimist vaid neli nädalat enne tähtaega, mille sisse jäid ka jõulupühad. See tähendas, et pidin oma dokumentidega kiirustama, et mitte pühade tõttu millegagi hilineda. Õnneks oli mu klassijuhataja väga vastutulev: ta kirjutas mulle hämmastava soovituskirja, mille pidin ise eesti keelest inglise keelde tõlkima. Minu suurim probleem oli motivatsioonikiri: Ma ei ole eriti andekas kirjutaja ning seetõttu lükkasin seda kohustust pidevalt edasi. Oma kogemuse põhjal soovitan alustada motivatsioonikirjaga võimalikult vara, et inglise keele õpetaja jõuaks selle enne saatmist üle lugeda ja vajadusel parandused sisse viia.
Minu avalduse põhjal esitas ülikool mulle tingimused, mille pidin sissesaamiseks täitma. Tingimuste alla kuulusid eksamite tulemused: aastal, mil lõpetasin, kehtis veel vana haridussüsteem, ning seetõttu nõuti mult matemaatika, füüsika ja ükskõik millise kolmanda aine eksami tulemuseks vähemalt 85 punkti sajast. See tingimus sai ka täidetud.

Missuguseid keeleeksameid pidid sooritama ülikooli astumiseks?
Pidin tegema inglise keele eksami. Kuna sain valida mitme erineva  keeleeksami tüübi vahel valisin IELTS’i, mille sooritasin vajatud tulemusele. Mäletan, et nõuded olid suhteliselt mõistlikud: pidin saavutama 6.5/9.

Kas on midagi, mida soovitaksid just kandideerimist alustavale iseendale?

Kui on plaan UK-sse kandideerida, siis alusta pigem varem kui hiljem. Vali ülikool, aga ka linn, kus elad, nii, et see sinu isiksuse ja vajadustega sobiks.

Edinburgh

Kuidas rahastasid oma õpinguid?

Esimesel aastal elasin vanemate toel. Juba esimese aasta suvel alustasin tööd ühes Edinburghi restoranis, kus töötasin ka järgmised suved. Restoranis töötades ning vanematelt väikest toetust saades elasin päris mugavalt ära. Arvan, et UK’s on võimalik hakkama saada ka täiesti ilma vanemate toetuseta, kuid siis peab ilmselt rohkem tööd tegema.

Neljandal aastal kuulsin sellisest saidist nagu: https://www.esfusa.org/guide/1. Sealt sain päris korralikus suuruses toetuse, mis võimaldas mul vanemate rahalisest toetusest täielikult loobuda.

Kuidas oli sinu kogemus majutusega ülikooli ajal?
Esimene aasta elasin ülikooli ühiselamus. Peale seda kolisin koos teise eestlasega üpris soodsasse korterisse. Korteri otsimiseks kasutasin: https://www.spareroom.co.uk/. Sellelt lehelt on võimalik leida üürimiseks tuba korterisse, kus elatakse koos paari teise inimesega jagades ühist kööki ning enamasti ka vetsu. Selline elamisviis on UK’s päris tavaline.

Vaade Sandri teise aasta korteri aknast

Kuidas mäletad sisseelamisprotsessi? Kas sul tuli paljuga harjuda?
Meeles on esimene bussisõit majutusse: mäletan, et olin elevil Edinburghi esmakordselt nähes. Jõudsin majutusse alles kell 2 öösel ning avastasin, et mu tuba oli küll möbleeritud aga tühi ning voodipesu mul ka ei olnud, sest otsustasin selle raha kokku hoidmiseks mitte ette tellida. Peale esimese öö üleelamist tegin vajalikud sisseostud ja pakkisin kotid lahti - sealt edasi läks sisseelamine kergemini. Edinbugh pakkus mulle koheselt huvi ning tundus juba alguses õige valikuna. Minu jaoks tundub Suurbritannia väga Eesti sarnane ja seetõttu mul suuri sisseelamise raskusi ei esinenud.

Kuidas on lood Eesti kogukonnaga Edinburgh’is? Kas said sealt toetust?
Eesti kogukond Edinburghis on tegelikult väga suur. Ülikooli vilistlaste poolt on loodud Edinburgh Estonian Society -  https://www.facebook.com/groups/estonian.society/. Esimesel aastal osalesin nende poolt korraldatud üritustel ning jõulueel sain eesti jõulutoitu maitsta. Teisel ja neljandal aastal kuulusin Edinburgh Estonian Society komiteesse, aitasin korraldada üritusi. Eesti kogukonna liikmete arv Edinburghis on umbes 30-40 inimest. See kogukond aitab Eestit mitte päris unustada ning toetab Eestist pärit õpilasi Edinburghis.

Kas oled rahul?
Minule meeldis mu Edinburghis veedetud aeg. Linn oli tore ja pakkus küllaldaselt võimalusi ning valikuid ajaviiteks. Edinburghi ülikoolis on võimalus õppida üks aasta välismaal ning saada sellega aasta oma õpingutest kirja. Leian, et see on suurepärane võimalus, sest nii saab uue kogemuse juurde ning ei jää õppetööst maha. Otsustasin seda võimalust ära kasutada: seadsin oma eesmärgid vastavalt vajalikele tulemustele välismaale kandideerimiseks ning nii sain kolmanda aasta õppida Singapuris. Kui Sinulegi meeldib reisida, soovitan kindlasti uurida oma ülikooli võimalusi.

Pilt matkalt Šotimaa mägedes

Millega tegeled praegu?
Praegu olen tagasi Eestis ja tegelen kandideerimisega firmadesse UK-s.

Sander Rõõmuse pilte Edinburghist leiab ka tema Instagramist:  

kolmapäev, 7. november 2018

Kolm õppetundi Londoni transpordisüsteemiga

Hei-hei!

Olen seda postitust planeerinud kirjutada juba mõnda aega. Täna on mul hea meel, et sellega viivitasin, sest sel esmaspäeval lisandus minu “romaanile” Londoni transporditeenusega (Transport for London, TFL) veel üks peatükk.

Minu mured Londoni transpordisüsteemiga said alguse juba enne Londonisse jõudmist. Tahtsin osta interneti teel üliõpilase sooduspiletit, et Londonisse jõudes saaksin seda kohe kasutama hakata. Selgus aga, et õpilase soodustust saab taotleda alles peale kursuse algust, mis minu puhul oli 24. september. Lootsin, oma naiivsuses, et taotlemisprotsess läheb kiiremini ja seetõttu ei ostnud endale täishinnaga kuukaarti vaid registreerisin enda viipemaksega SEB pangakaardi ühistranspordi kaardiks. Kuu lõpus kulude ülevaadet koostades avastasin, et olin septembrikuuga kulutanud rohkem raha transpordile kui oleksin kuukaarti ostes teinud.  See oli minu esimene õppetund.

Septembrikuu lõpus taotlesin 18+ oyster student photocard’i, kuna minu kursus oli alanud. Taotlemise sain lõpuni viidud 27. septembriks ning minu füüsiline kaart saadeti välja 28. septembril (nii oli vähemalt kirjas internetis). Taotlemine võttis aega rohkem kui arvasin, sest kool pidi minu staatuse õpilasena kinnitama. Naiivselt uskudes kiiresse Londoni posti, ostsin endale internetist kaardile oktoobrikuu sõiduõiguse juba ette ära (algusega 2. oktoober). Kui aga minu füüsiline kaart teiseks ega kolmandaks ega kümnendaks oktoobriks ikka veel kohale ei olnud ilmunud, helistasin TFL’i. Sealt öeldi mulle, et ekstreemsetes olukordades tuleb kaart 10 tööpäevaga, ehk mul paluti oodata veel kaks päeva. 12. oktoobril helistasin taas. Seekord vabandati ebamugavuste pärast ning lubati saata uus kaart. Õnneks saabus see juba 17. oktoobril, nii et sain oma oktoobri sõiduõigust kasutama hakata. 12. oktoobril toimunud telefonivestluses lubas TFL tasuda kulud kasutamata sõidukaardi eest. Mul paluti saata neile e-mail, mida ma ka samal päeval tegin. Tänaseks ei ole minuni jõudnud veel ühtegi vastust (v.a. automaatne vastus teatamaks, et minu e-mail on kohale toimetatud). Kirjutasin neile esmaspäeval, 5. novembril uue kirja. Mul on veel lootust, et saan oma kulud hüvitatud, kuid sellegipoolest soovitan teil õppida minu vigadest ning osta endale sõiduõigus alles peale füüsilise kaardi saabumist.

Minu viimane juhtum TFL’ga leidis aset sellel nädalavahetusel. Minu oktoobri sõiduõigus lõppes kuupäevaga 1. november, seega ostsin endale kiiruga uue sõiduõiguse algusega 2. november. Õnnetuseks jäin aga just sel nädalavahetusel haigeks ning ei saanud kodust välja, et värskelt ostetud sõiduõigust kasutada. Esmaspäeval, 5. novembril avastasin, et kõigile sõiduõigustele, mis on sooritatud internetis, kehtib niinimetatud “aktiveerimise aken”, milleks on 48 tundi peale sõiduõiguse algust. See tähendab, et esmaspäeva hommikul, kui ma heatujuliselt oma Oystercardi taskust välja tõmbasin ja väravast läbi piiksutada tahtsin, andis see mulle error’i ning ma ei saanud väravast sisse. Otsustasin uurida jaamas olevatest automaatidest, milles seisneb probleem. Selgus, et minu kaardil ei olegi sõiduõigust. Teadsin, et olin selle ostnud, ning seetõttu otsustasin internetis üle kontrollida. Tõesti, internetis oli minu ostetud sõiduõigus täiesti nähtav. Kahjuks ei osanud jaamatöötajad mind aidata ning seetõttu pidin taas helistama TFL’i. Sealt teatati, et pean ostma uue sõiduõiguse ning vana sõiduõiguse summa kantakse mulle täies ulatuses automaatselt 7-10 tööpäeva jooksul tagasi. Küsisin ka oma varasema probleemi arengu kohta, kuid nad ei osanud mulle selles osas midagi vastata. Seega, kolmas õppetund mille sain oli, et ostetud sõiduõigus tuleb aktiveerida 48 tunni jooksul või lisada oma kaardile jaamas, kus see automaatselt aktiveeritakse.

Kui ma löön kokku kui palju raha ma hetkel transpordile nö ‘raisanud’, st kulutanud aga mitte kasutanud, olen kujuneb summaks umbes 162 eurot. See on piisav, et vabal nädalal (Consolidation week - mõeldud peamiselt õpitu kordamiseks ja lisalugemiseks) näiteks Eestisse ja tagasi sõita.

teisipäev, 30. oktoober 2018

Intervjuu Maris Pedajaga

Tere! Seekord on mul hea meel postitada intervjuu Maris Pedajaga, kes omandas bakalaureusekraadi Saksamaal, Rostocki Ülikoolis. Maris on minu sõber, kes on nüüd tagasi Eestis, kirjutab raamatut ja mõtiskleb asjade olemuse üle. Temaga intervjuud on teil kindlasti huvitav lugeda, sest Maris peab ning pidas ise samuti ülikooli ajal blogi ning oskab anda suurepäraseid soovitusi, kuidas kergemini ning soodsamalt hakkama saada.


Head lugemist ning järgmise korrani!


Kes: Maris Pedaja, 22 aastat vana, omandas bakalaureusekraadi Rostocki Ülikoolis (Universität Rostock)

Peaeriala: Politikwissenschaft (poliitika/riigiteadused), kõrvaleriala: Medien- und Kommunikationswissenschaft (meedia ja kommunikatsioon)

Miks valisid sellise eriala?
Kuna keskkooli lõpus polnud ma veel päris kindel, millisele alale soovin kitseneda (paljud valdkonnad pakkusid huvi), jäi kaalukausile eriala, mis oleks võimalikult üldine, et magistriõpingutel endale soovitud suunas edasi kitseneda.

Kas otsustasid enne ülikooli või sihtriigi üle? Sihtriigi. Esmalt taotlesin Saksamaalt DAADi Vollstipendium’i - õnnelikuks valituks osutudes asusin kandideerima erinevatesse Saksamaa ülikoolidesse.

* Marise stipendiumiks oli DAADi programm "Deutsche Auslandsschulen", mis anti 122. keskkoolilõpetajale, et nad saaksid alustada Saksamaal oma bakalaureuseõpinguid, toetades neid terve nende õpingute perioodi vältel. See stipendium oli võrdlemisi erandlik (ning hetkel seda Marise teada enam ei väljastatagi), sest enamasti toetab DAAD magistrante, doktorante ja praktikante ning tavaliselt piiratud aja vältel
** Erinevate DAADi stipendiumite kohta saad lugeda saksakeelset informatsiooni siit ning eestikeelse ülevaate saab sellest dokumendist ning veel Saksamaal õpingute alustamist toetavaid stipendiume leidab Goethe Instituudi kodulehelt siit.

Mis sind ära võlus? Miks otsustasid Rostocki Ülikooli, mitte mõne Eesti ülikooli kasuks?
Olin õppinud koolis saksa keelt A-võõrkeelena ning kandideerisin eelpool nimetatud stipendiumile, et oma keeleoskused proovile panna. Sellest kujunes minu trump - selgus, et paljud saksa keele B-võõrkeelena õppijad ei olnud säärasest võimalusest kuulnudki. Olnud stipendiumi saanud, ei tekkinud enam küsimust, kas peaksin Saksamaale minema või mitte - selliseid võimalusi ei saja sülle just ülemäära tihti.

Kas ülikooli positsioon ülemaailmses edetabelis oli sulle tähtis?
Nii ja naa. Uurisin küll erinevaid edetabeleid, ent tuginesin lõpliku otsuse langetamisel rohkem erialakirjeldustele.

Kust said ülikooli/kursuse kohta informatsiooni? Kus kuulsid sellest esmakordselt?
Ülikooli soovitas minu stipendiumiprogrammi (DAAD) koordinaator, kursuste kohta leidsin infot ülikooli kodulehelt.

Kuidas kandideerisid ülikooli? Kas kasutasid mõnda programmi, lehekülje või organisatsiooni abi? Kandideerisin iseseisvalt. Esmalt tuli end registreerida ülikooli online-portaalis, seejärel tuli kõik notariaalselt kinnitatud dokumendid Saksamaale postiga saata.

Maris Rostocki ülikooli ees, kogu ülikooli kogemuse alguses aastal 2015. Pilt: Marise blogist

Kust said kandideerimisel abi?
Ei saanud, ehkki tagantjärele mõeldes oleks minu stipendiumi koordinaator mind suure tõenäosusega toetanud. Toona ei tihanud ma abi küsida. Abiküsimine on oskus, mida olen endas viimase kolme aasta jooksul tõhusalt arendanud.

Mis oli Sinu jaoks kõige keerulisem osa kandideerimisavalduses? Kõige suuremad raskused olid bürokraatiaga - Saksamaa ülikoolid nõuavad hinnetelehe ja lõputunnistuse ametlikult tõlgitud ja notariaalselt kinnitatud koopiaid, mis tuleb teele saata postiga.

Kas sul on midagi, mida sooviksid öelda kandideerimist alustavale iseendale?
Kandideerimisprotsessiga pole võimalik  liiga vara alustada! Dokumentide notariaalne kinnitamine ja motivatsioonikirjade koostamine nõuavad aega, samuti tuleb arvestada kõikvõimalike postiviivitustega (juhul kui kandideerimisprotsess toimub posti teel). Sain ise omad vitsad kätte: Saksamaa-poolne postistreik oleks peaaegu minu ülikooliõpingutele saatuslikuks osutunud.

Kui tähtsaks osutusid sinu keskkoolilõpu eksamitulemused/hinded?
Keskmist hinnet ja eksamitulemusi võeti küll arvesse, ent tähtsamaks osutusid motivatsioonikiri ja soovitused.

Kust said informatsiooni ülikooli kandideerimise nõuetest?
Kandideerimisnõuded ja -tähtajad olid üksikasjalikult lahti seletatud ülikooli kodulehel.

Sul oli sisseastumiseks vaja motivatsioonikirja ja soovitajaid. Mis teeb ühe motivatsioonikirja heaks?
Heas motivatsioonikirjas peaks peegelduma kandideerija olemus ja ainulaadsus, kuid stiiliga tasub olla ettevaatlik - liigne emotsionaalsus ja värvikus ei pruugi kandideerimisprotsessil kasuks tulla. Halvimal juhul võib liigne ekstravagantsus osutuda kandideerijale saatuslikuks. Kindlasti tasuks vältida süütunde tekitamist ja varjatud ähvardamist stiilis “kui ma seda kohta ei saa, siis ei tea, mis minust saab”. Samas ei tasu seada ennast tagaplaanile ning jääda lootma, et keegi teine tagasihoidlike ridade vahelt kandideerija särava olemuse välja loeb. Enese kiitmine motivatsioonikirjas pole patt, vaid eesmärk! Kui motivatsioonikiri on loogiliselt struktureeritud ja tugevalt argumenteeritud, on seda hea lugeda ning kandideerija isiksus kumab sealt iseenesest läbi.

Kellelt ja kuidas soovituskirja küsida?
Mul oli tarvis soovituskirja kolmelt aineõpetajalt, kelle aine oleks seotud minu tulevase erialaga. Palusin abi saksa keele, eesti keele ja ühiskonnaõpetuse õpetajatelt. Saksa ja eesti keele õpetajad, kes mind hästi tundsid, kirjutasid soovituskirjad ise: saksa keele õpetaja saksa keeles ja eesti keele õpetaja eesti keeles. Eesti keele õpetaja soovituskirja tõlkisin hiljem iseseisvalt saksa keelde (tegelikult oleksin võinud temalt paluda ka ingliskeelset soovituskirja - see oleks säästnud mind hilisemast tõlkimisvaevast). Ühiskonnaõpetuse õpetaja, kes mind läbi ja lõhki ei tundnud, oli nõus mulle vastu tulema, kuid palus, et kirjutaksin endale soovituskirja iseseisvalt. See oli ootamatult raske ülesanne - pidin end kirjeldama kellegi teise vaatepunktist võimalikult positiivselt, ent siiski ausalt. Ühiskonnaõpetuse õpetaja jäi mu kirjeldusega rahule (ehkki märkis ära, et tema poleks ehk niivõrd emotsionaalselt kirjutanud) ja andis oma allkirja.

Mis juhtus peale avalduse saatmist?
Sain jaatava vastuse posti teel umbes kuu aega pärast dokumentide esitamist. Pärast kandideerimist ei nõutud enam lisadokumente - olin saatnud korraga oma lõputunnistuse koopia, hinnetelehe koopia, motivatsioonikirja, soovituskirjad, keelediplomi koopia ja passi koopia. Samuti olin kandideerimiseks maksnud 170 euro suuruse kandideerimistasu, mille eest anti mulle tulevaseks semestriks üliõpilasstaatus (üliõpilaspilet) ja sellega kaasnev õigus tasuta ühistranspordiks. Iga semestri alguses väljastati uus pool aastat kehtiv õpilaspilet sama tasu (Studiengebühr) alusel. Muidu oli õppimine tasuta.

Kas sul tuli ette ka ootamatusi või äraütlemisi?
Nagu juba mainitud, sai Saksamaa postistreik mulle peaaegu saatuslikuks. Ehkki olin pannud Eestist oma dokumendid teele piisava ajavaruga, ei jõudnud need õigeaegselt sihtülikoolidesse (kandideerisin lisaks Rostockile veel Münchenisse, Heidelbergi ja Dresdenisse). Saksamaal suhtutakse tähtaegadesse väga rangelt ning ükski mu meil ega telefonikõne ei pehmendanud enam olukorda. Sooviti südamest edu järgmisel korral kandideerimiseks. Dokumendid saabusid hiljem postiga tagasi, ilma et need oleks avatudki. Nõnda asusingi õppima Rostocki ülikooli - ainsasse, mis oli nõus hilinenud dokumentide koha pealt silma kinni pigistama. Tagantjärele olen väga rahul - ehkki kandideerimise hetkel oleksin näinud end mõnes mainekamas ja rahvusvahelisemas ülikoolis, leian nüüd, et just väiksem ülikool ja sakslastest kursusekaaslased (olin oma kursusel ainus välistudeng) on mõjunud hästi mu saksa keeleruumi ja kultuuri sissesulandumisele.

Missuguseid keeleeksameid pidid sooritama ülikooli astumiseks?
Sooritasin kaheteistkümnenda klassi kevadtalvel rahvusvaheliselt tunnustatud DSD II järgu keeleeksami, mis andis mulle C1 taseme saksa keeles. Kaheteistkümnenda klassi sügisel pakkus kool eksamist huvitundjatele suisa eraldi kursust, mille raames lahendamise eelnevate aastate eksameid - soovitan kõigil huvitundjatel oma saksa keele õpetajaga konsulteerida, kas see on veel ka nüüd võimalik (kui kool kursust ei paku, saab õpetaja kindlasti anda erinevaid materjale iseseisvaks õppimiseks). Saksa keele eksami sooritamise tõttu vabastati mind inglise keele riigieksami sooritamisest.

Kuidas rahastasid oma õpinguid?
Mul vedas tohutult - nagu mainitud, oli mulle igakuine sissetulek kindlustatud juba enne ülikoolidesse kandideerimist. Sain DAADilt Vollstipendiumi, mis tähendab, et mu bakalauruseõpingud olid Saksamaa poolt kaetud. Stipendiumi tõttu ei olnud ma kohustatud töötama - tõtt-öelda oli keelatud stipendiumi kõrvalt teenida rohkem kui 460 eurot kuus. Ju soovis DAAD kindlustada, et suunan kogu energia õpingutele ja lõpetan õigeaegselt. Väiksemaid otsi siiski tegin: töötasin üpris lühikese perioodi vältel 5-tärni hotellis ja teenisin mõned kopikad Aarhuse ülikooli ajalehele kirjutades. Tulin majanduslikult kenasti toime.

Kuidas oli sinu kogemus majutusega ülikooli ajal?
Elasin kolme aasta jooksul kokku kuues erinevas kohas. Rostocki saabudes jagasin pisikest korterit ühe sakslannaga, kelle toakaaslane oli välja kolinud, kuid mõned kuud hiljem otsustasin ühiselamu kasuks. Vahele tuli Norra semester (elasin ühiselamus) ning Rostocki naastes valisin uue ühiselamu. Taani semestri vältel jagasin elumaja ühe taanlannaga ning viimaseks semestriks Rostocki naastes sain üksinda elada sõbranna korteris, kes tegi parajasti Berliinis praktikat. Kõigil elukohtadel olid oma plussid ja miinused. Ühiselamute puhul oli suureks plussiks kindlasti hind, ent mida aeg edasi, seda enam tundsin, et igatsen omaenese pesakest, mis oleks muust maailmast eraldatud.

Maris oma teise aasta ühikatoas Rostockis. Pilt: Marise blogist

Majutuskohta valides pidasin eelkõige silmas hinna ja asukoha suhet, samuti oli mulle tähtis, et elamispaik oleks möbleeritud. Aeg-ajalt tuli mõistagi järeleandmisi teha, sest perfektset elukohta ei eksisteeri. Muutusin ajaga kindlasti leplikumaks: õppisin näiteks hakkama saama ahjuta (esimene Rostocki korter), riidekapita (Bergeni ühiselamu) ja toime tulema linnast 12 kilomeetri kaugusel (Aarhuse elumaja). Olen kõigile kogemustele väga tänulik.

Nippe, kuidas kõrgete hindadega riigis nagu Norra õpilasena raha kokku hoida saab lugeda Marise blogist siit.

Kas oled rahul? Millega tegeled praegu?
Jah, väga. Lõpetasin äsja oma bakalauruseõpingud. Veetsin kolmest aastast kaks Rostockis, pool Erasmuse programmiga Bergenis (Norras) ja pool Aarhuses (Taanis). Kõik kolm ülikooli olid omamoodi huvitavad. Olen kirjeldanud neist pikemalt oma blogipostituses: http://ha-ha-haa.blogspot.com/2017/10/mina-ja-mu-ulikoolid.html.

Hetkel on mu elus kätte jõudnud üürike hingetõmbeperiood, pesitsen taas Eestis. Käin hommikuti kohusetruult ülikooli raamatukogus romaani kirjutamas ja õhtuti kohvikutes klaasikese punase veini kõrval sõpradega filosofeerimas. Tegelen vaikselt taas ülikoolipaberitega - mul on plaan sukelduda 2019. aasta augustist magistriõpingitesse Lundi ülikoolis Rootsis. Pikemas perspektiivis soovin kindlasti Eestisse naasta. Hakkan elama mõnes tsaariaegses Karlova puumajas ja korraldama igakuiseid kultuuri- ja tantsuõhtuid.

Maris ja mina Londonis, kui ta meie juures peatus oma seikluste vahel. Pilt: Martin Pedaja

pühapäev, 14. oktoober 2018

Enamvähem tavaline päev


Tere hommikust!



Täna on reede, 12. oktoober ja kell on seitse läbi paar minutit. Minu hommikud tavaliselt algavadki umbes sellisel kellaajal, et kell üheksa algavasse esimesse loengusse jõuda. Kell seitse ja kell üheksa tundusid mulle Eestis elades üpriski suure vahega kellaajad. Londonis elades aga mitte, sest kaotan hommikust umbes tunni transpordile - sõidan Lääne-Londonist läbi kesklinna Ida-Londonisse, London Bridge’i juurde.

Tavaliselt alustan oma päeva ja ka tänast hommikut poole tassi kange kohvi ning pudruga. Puder pole mitte ainult maitsev vaid ka kõige odavam hommikusöök: minu üks kausitäis putru, mis enamasti koosneb kaerahelvestest, veest, kaneelist, banaanist ja külmutatud marjadest (ja tihti lisandiks pähkleid või seemneid) läheb maksma umbes 25 penni kausitäis. Muidugi on putru võimalik teha ka kallimaks: lisades erinevaid piimasid, kasutades kallimaid lisandeid ja nii edasi. Aga minu jaoks on kiiretel hommikutel tavaline kausitäis putru just see, mis maitseb hästi ning hoiab kõhu täis.

Kohvi joon enamasti vaid korra päevas, hommikul. Olen leidnud, et kui joon umbes pool tassi kanget kohvi ei ole ma hommikustes loengutes unine ning suudan keskenduda.

Enamasti suudan oma hommikusse mahutada ka natuke tööd: näiteks täna hommikul leidsin aja et kirjutada seda postitust. Kuid on ka hommikuid mil ma otse voodist loengusse olen pidanud minema.

Pakin oma koolikoti tavaliselt hommikul, et ei unustaks oma lõunasööki kaasa pakkida. Võtan tavaliselt kaasa ühe suurema karbi nö põhitoiduga ning kaks snäkki. Tavaliselt on vahepalaks porgandid (mille hind on siin vaid 1,5 korda suurem kui Eestis!) ning kas pähklid või puuvili.

Lahkusin kodust kell 8:04 ning jõudsin loengusse kell 8:50. Kasutan Londonis liiklemiseks Citymapperit, et võimalikult kiiresti ühest kohast teise jõuda. See app annab informatsiooni erinevate transpordivõimaluste kohta ning võrdleb nende hinda ning kiirust. Samuti hoiatab Citymapper ummikute eest ning märgib ära millisesse vagunisse metroos minna, et sihtjaamas oleksid väljapääsule kõige lähemal.

Kuna hommikuti on Tube  rahvast pungil täis nagu laulupeo bussid, ei ole raamatu kaasavõtmine mõttekas. Olen hakanud hommikuti Tube’is harrastama ühte kolmest: ma kas planeerin oma päeva, mediteerin või kuulan Spotify’st mõnda podcast’i. Näiteks täna hommikul lõpetasin just The science of happiness podcasti.

Täna oli mul kolm biokeemia loengut, mis kõik toimusid 500-kohalises saalis. Selleks, et paremini kuulda, ja et teiste sagimine mind ei häiriks, istun ma loengutes alati esimestes ridades.
See on pilt ühest minu lemmikaine - farmakoloogia - loengust. Loodan saada parema pildi oma 500 kohalisest loengusaalist, mida siia üles panna.

Loengute vahel kohtusin oma tutor-grupiga, kellega koos peame tegema oma esimese grupitöö - koostama teadusliku postri. Leppisime omavahel kokku, mida keegi tegema peab, ja milline on postri disain. Peame postri tegema ühest King's'iga seotud teadlasest: meie valisime Keith Campbelli, teadlase, kes lõi esimese geneetiliselt kloonitud lamba Dolly. Meile soovitati, et kasutaksime loovat lähenemist : meie otsustasime postri üles ehitada somaatilise rakutuuma siirdamisprotsessi teooria järgi.
UPDATE lisan siia valmis postri :
* Saime postri esitusel ainukeseks kriitiliseks tagasisideks selle, et oleksime võinud postril kujutatud lamba kõrvale lisada veel teise. Seda selleks, et siduda postriga David, sokk, kellega Dolly oma talled sai. Ülejäänuga oli meie hindaja väga rahul ning kiitis meie postri ülesehituse ideed.

Peale loengut suundusin raamatukokku, et lõunat süües oma konspekteerimata loeng lõpetada. Hetkel olen oma konspekteerimisega graafikust päris maas: minu eesmärk on teha iga loengu kohta arusaadavad märkmed võimalikult kiiresti peale loengu toimumist. Seda selleks, et informatsiooni kinnistada, ning selleks, et ka nõrgad või segased kohad endale arusaadavaks teha. Et saada täielik ülevaade õpitust, kasutan märkmete tegemiseks nii loengu slaide, oma märkmeid kui ka õpikuid ja internetti. Kui aus olla, olen õpikuid kasutanud seni vaid kahe loengu konspekteerimiseks ja ei kasutanud õpikuid ka täna.

Lõunasöögi karpi avades, leidsin oma kurbuseks, et mu lõuna oli käärima läinud. Olin selle tegelikult valmis teinud juba üleeile, kuid ei võtnud seda eile kaasa, sest jagasin lõunat oma tšehhi sõbra Lucie’ga. Kasutame Lucie ja sõpradega appi nimega Olio, kus toitlustusketid (nagu Pret a Manger ja Planet Organic) ning ka tavalised inimesed annavad tasuta ära toitu. Mina olen sealt saanud näiteks suure pätsi täistera pärmisepikut, indiapärast salatit, avocado wrappe ja müsli-jogurti hommikusööke. Kolmapäeva õhtul sai Lucie Olio’st summer rolls’e, kreekapärast salatit indiapähkli kastmega ja sama indiapärase salati, mida ma juba ühe korra söönud olin. Niisiis jagasin Lucie’ga lõunat ning seega jätsin oma valmis pandud lõuna koju. Kuigi täna hommikul tundus mu valmis pandud lõuna veel värske, ilmnes, et selle välimus oli petlik. Sellest õppetund - pean toidu iga kord üle kontrollima enne kotti panemist.


See on Lucie poseerimas Londoni pilvelõhkujatega oma sünnipäeval. Tegime selleks puhuks loengute vahel pikema jalutuskäigu ning peale taevakõrguste majade vaatlesime ka Tower Bride'i mis on minu ülikoolilinnakule (King'sil on neid viis ning minu kursuse loengud toimuvad enamasti Guy's campuses) üprsiki lähedal.

Lõpetasin konspekteerimise ning vabanesin käärima läinud toidust. Teadsin, et ei jõua koju veel enne mitme tunni möödumist ja seetõttu otsustasin külastada campus’es asuvat Sainsbury’s poodi. Ostsin sealt lõunaks endale Alpro jogurti, banaani ning pähklibatooni, mis üllataval kombel läks maksma vaid £2.05. Ilmselt oli minu kaasatehtud lõuna odavam, kuid kahjuks ei olnud mul muud valikut.

Kell 15:10 pidin ma olema järel viieaastasel Aleksandril, keda ma iga päev koolist koju viin. Saan selle töö eest väikest tasu, aga kahjuks pean selle töö katki jätma, sest Aleksandri tunnid lõppevad tavaliselt palju varem, kui minu päevad ülikoolis. Kui sa elad Londonis, sul on vabad pärastlõunad ja sulle sobiks selline töö, siis võta minuga ühendust! Sel ajal kui Aleksander tegeleb oma asjadega, saan mina tegeleda enda omadega. Õnneks on ta rahulik poiss, nii et tema hoidmise kõrvalt on mul täiesti võimalik tööd teha.

Peale Aleksandri ema kojujõudmist suundusin oma õhtusele tööle. Vabadel õhtutel (eriti reede ja laupäeva õhtul) ning nädalavahetusel teen tööd läbi appi nimega Stint. See on University College London’i üliõpilaste poolt loodud app üliõpilastele Londonis. Stint ühendab tööandjaid, kes otsivad paaritunniseks vahetuseks abikäsi õpilastega, kes soovivad need töötunnid täita. Stint’i parim külg on see, et töö toimub minu valitud ajal. See tähendab, et iga nädala lõpus saadan neile oma järgmise nädala vabade aegade graafiku - nende ülesanne on minu ajad töö toimumisaegadega sobitada. Enamasti otsitakse etteakandjaid ja baariabisid aga mina olen töötanud ka pakkijana. Kuid täna õhtul töötan taas baariabina ning homme hommikul “jooksjana” Michelini tähega restoranis.

Mõlemad, nii Aleksandril järelkäimine ja Stint aitavad mul Londonis rahadega toime tulla, kuid juba praegu saan aru, et mul on natukene liiga palju tööd. Mul on keskmiselt 20 tundi koolitööd nädalas, sellele lisaks iseseisev õppimine ning veel 20 tundi tööd läbi Stint’i, seega paljuks muuks mul aega ei jää. Kannatavad nii see blogi kui minu suhted sõpradega.

Igatahes minu töö algab täna kell 7 õhtul ning koju jõuan umbes keskööks. See tähendab, et arvatavasti ilmub see postitus sellel nädalavahetusel.

Peatse kohtumiseni!