Kolm õppetundi Londoni transpordisüsteemiga

Hei-hei!

Olen seda postitust planeerinud kirjutada juba mõnda aega. Täna on mul hea meel, et sellega viivitasin, sest sel esmaspäeval lisandus minu “romaanile” Londoni transporditeenusega (Transport for London, TFL) veel üks peatükk.

Minu mured Londoni transpordisüsteemiga said alguse juba enne Londonisse jõudmist. Tahtsin osta interneti teel üliõpilase sooduspiletit, et Londonisse jõudes saaksin seda kohe kasutama hakata. Selgus aga, et õpilase soodustust saab taotleda alles peale kursuse algust, mis minu puhul oli 24. september. Lootsin, oma naiivsuses, et taotlemisprotsess läheb kiiremini ja seetõttu ei ostnud endale täishinnaga kuukaarti vaid registreerisin enda viipemaksega SEB pangakaardi ühistranspordi kaardiks. Kuu lõpus kulude ülevaadet koostades avastasin, et olin septembrikuuga kulutanud rohkem raha transpordile kui oleksin kuukaarti ostes teinud.  See oli minu esimene õppetund.

Septembrikuu lõpus taotlesin 18+ oyster student photocard’i, kuna minu kursus oli alanud. Taotlemise sain lõpuni viidud 27. septembriks ning minu füüsiline kaart saadeti välja 28. septembril (nii oli vähemalt kirjas internetis). Taotlemine võttis aega rohkem kui arvasin, sest kool pidi minu staatuse õpilasena kinnitama. Naiivselt uskudes kiiresse Londoni posti, ostsin endale internetist kaardile oktoobrikuu sõiduõiguse juba ette ära (algusega 2. oktoober). Kui aga minu füüsiline kaart teiseks ega kolmandaks ega kümnendaks oktoobriks ikka veel kohale ei olnud ilmunud, helistasin TFL’i. Sealt öeldi mulle, et ekstreemsetes olukordades tuleb kaart 10 tööpäevaga, ehk mul paluti oodata veel kaks päeva. 12. oktoobril helistasin taas. Seekord vabandati ebamugavuste pärast ning lubati saata uus kaart. Õnneks saabus see juba 17. oktoobril, nii et sain oma oktoobri sõiduõigust kasutama hakata. 12. oktoobril toimunud telefonivestluses lubas TFL tasuda kulud kasutamata sõidukaardi eest. Mul paluti saata neile e-mail, mida ma ka samal päeval tegin. Tänaseks ei ole minuni jõudnud veel ühtegi vastust (v.a. automaatne vastus teatamaks, et minu e-mail on kohale toimetatud). Kirjutasin neile esmaspäeval, 5. novembril uue kirja. Mul on veel lootust, et saan oma kulud hüvitatud, kuid sellegipoolest soovitan teil õppida minu vigadest ning osta endale sõiduõigus alles peale füüsilise kaardi saabumist.

Minu viimane juhtum TFL’ga leidis aset sellel nädalavahetusel. Minu oktoobri sõiduõigus lõppes kuupäevaga 1. november, seega ostsin endale kiiruga uue sõiduõiguse algusega 2. november. Õnnetuseks jäin aga just sel nädalavahetusel haigeks ning ei saanud kodust välja, et värskelt ostetud sõiduõigust kasutada. Esmaspäeval, 5. novembril avastasin, et kõigile sõiduõigustele, mis on sooritatud internetis, kehtib niinimetatud “aktiveerimise aken”, milleks on 48 tundi peale sõiduõiguse algust. See tähendab, et esmaspäeva hommikul, kui ma heatujuliselt oma Oystercardi taskust välja tõmbasin ja väravast läbi piiksutada tahtsin, andis see mulle error’i ning ma ei saanud väravast sisse. Otsustasin uurida jaamas olevatest automaatidest, milles seisneb probleem. Selgus, et minu kaardil ei olegi sõiduõigust. Teadsin, et olin selle ostnud, ning seetõttu otsustasin internetis üle kontrollida. Tõesti, internetis oli minu ostetud sõiduõigus täiesti nähtav. Kahjuks ei osanud jaamatöötajad mind aidata ning seetõttu pidin taas helistama TFL’i. Sealt teatati, et pean ostma uue sõiduõiguse ning vana sõiduõiguse summa kantakse mulle täies ulatuses automaatselt 7-10 tööpäeva jooksul tagasi. Küsisin ka oma varasema probleemi arengu kohta, kuid nad ei osanud mulle selles osas midagi vastata. Seega, kolmas õppetund mille sain oli, et ostetud sõiduõigus tuleb aktiveerida 48 tunni jooksul või lisada oma kaardile jaamas, kus see automaatselt aktiveeritakse.

Kui ma löön kokku kui palju raha ma hetkel transpordile nö ‘raisanud’, st kulutanud aga mitte kasutanud, olen kujuneb summaks umbes 162 eurot. See on piisav, et vabal nädalal (Consolidation week - mõeldud peamiselt õpitu kordamiseks ja lisalugemiseks) näiteks Eestisse ja tagasi sõita.