teisipäev, 30. oktoober 2018

Intervjuu Maris Pedajaga

Tere! Seekord on mul hea meel postitada intervjuu Maris Pedajaga, kes omandas bakalaureusekraadi Saksamaal, Rostocki Ülikoolis. Maris on minu sõber, kes on nüüd tagasi Eestis, kirjutab raamatut ja mõtiskleb asjade olemuse üle. Temaga intervjuud on teil kindlasti huvitav lugeda, sest Maris peab ning pidas ise samuti ülikooli ajal blogi ning oskab anda suurepäraseid soovitusi, kuidas kergemini ning soodsamalt hakkama saada.


Head lugemist ning järgmise korrani!


Kes: Maris Pedaja, 22 aastat vana, omandas bakalaureusekraadi Rostocki Ülikoolis (Universität Rostock)

Peaeriala: Politikwissenschaft (poliitika/riigiteadused), kõrvaleriala: Medien- und Kommunikationswissenschaft (meedia ja kommunikatsioon)

Miks valisid sellise eriala?
Kuna keskkooli lõpus polnud ma veel päris kindel, millisele alale soovin kitseneda (paljud valdkonnad pakkusid huvi), jäi kaalukausile eriala, mis oleks võimalikult üldine, et magistriõpingutel endale soovitud suunas edasi kitseneda.

Kas otsustasid enne ülikooli või sihtriigi üle? Sihtriigi. Esmalt taotlesin Saksamaalt DAADi Vollstipendium’i - õnnelikuks valituks osutudes asusin kandideerima erinevatesse Saksamaa ülikoolidesse.

* Marise stipendiumiks oli DAADi programm "Deutsche Auslandsschulen", mis anti 122. keskkoolilõpetajale, et nad saaksid alustada Saksamaal oma bakalaureuseõpinguid, toetades neid terve nende õpingute perioodi vältel. See stipendium oli võrdlemisi erandlik (ning hetkel seda Marise teada enam ei väljastatagi), sest enamasti toetab DAAD magistrante, doktorante ja praktikante ning tavaliselt piiratud aja vältel
** Erinevate DAADi stipendiumite kohta saad lugeda saksakeelset informatsiooni siit ning eestikeelse ülevaate saab sellest dokumendist ning veel Saksamaal õpingute alustamist toetavaid stipendiume leidab Goethe Instituudi kodulehelt siit.

Mis sind ära võlus? Miks otsustasid Rostocki Ülikooli, mitte mõne Eesti ülikooli kasuks?
Olin õppinud koolis saksa keelt A-võõrkeelena ning kandideerisin eelpool nimetatud stipendiumile, et oma keeleoskused proovile panna. Sellest kujunes minu trump - selgus, et paljud saksa keele B-võõrkeelena õppijad ei olnud säärasest võimalusest kuulnudki. Olnud stipendiumi saanud, ei tekkinud enam küsimust, kas peaksin Saksamaale minema või mitte - selliseid võimalusi ei saja sülle just ülemäära tihti.

Kas ülikooli positsioon ülemaailmses edetabelis oli sulle tähtis?
Nii ja naa. Uurisin küll erinevaid edetabeleid, ent tuginesin lõpliku otsuse langetamisel rohkem erialakirjeldustele.

Kust said ülikooli/kursuse kohta informatsiooni? Kus kuulsid sellest esmakordselt?
Ülikooli soovitas minu stipendiumiprogrammi (DAAD) koordinaator, kursuste kohta leidsin infot ülikooli kodulehelt.

Kuidas kandideerisid ülikooli? Kas kasutasid mõnda programmi, lehekülje või organisatsiooni abi? Kandideerisin iseseisvalt. Esmalt tuli end registreerida ülikooli online-portaalis, seejärel tuli kõik notariaalselt kinnitatud dokumendid Saksamaale postiga saata.

Maris Rostocki ülikooli ees, kogu ülikooli kogemuse alguses aastal 2015. Pilt: Marise blogist

Kust said kandideerimisel abi?
Ei saanud, ehkki tagantjärele mõeldes oleks minu stipendiumi koordinaator mind suure tõenäosusega toetanud. Toona ei tihanud ma abi küsida. Abiküsimine on oskus, mida olen endas viimase kolme aasta jooksul tõhusalt arendanud.

Mis oli Sinu jaoks kõige keerulisem osa kandideerimisavalduses? Kõige suuremad raskused olid bürokraatiaga - Saksamaa ülikoolid nõuavad hinnetelehe ja lõputunnistuse ametlikult tõlgitud ja notariaalselt kinnitatud koopiaid, mis tuleb teele saata postiga.

Kas sul on midagi, mida sooviksid öelda kandideerimist alustavale iseendale?
Kandideerimisprotsessiga pole võimalik  liiga vara alustada! Dokumentide notariaalne kinnitamine ja motivatsioonikirjade koostamine nõuavad aega, samuti tuleb arvestada kõikvõimalike postiviivitustega (juhul kui kandideerimisprotsess toimub posti teel). Sain ise omad vitsad kätte: Saksamaa-poolne postistreik oleks peaaegu minu ülikooliõpingutele saatuslikuks osutunud.

Kui tähtsaks osutusid sinu keskkoolilõpu eksamitulemused/hinded?
Keskmist hinnet ja eksamitulemusi võeti küll arvesse, ent tähtsamaks osutusid motivatsioonikiri ja soovitused.

Kust said informatsiooni ülikooli kandideerimise nõuetest?
Kandideerimisnõuded ja -tähtajad olid üksikasjalikult lahti seletatud ülikooli kodulehel.

Sul oli sisseastumiseks vaja motivatsioonikirja ja soovitajaid. Mis teeb ühe motivatsioonikirja heaks?
Heas motivatsioonikirjas peaks peegelduma kandideerija olemus ja ainulaadsus, kuid stiiliga tasub olla ettevaatlik - liigne emotsionaalsus ja värvikus ei pruugi kandideerimisprotsessil kasuks tulla. Halvimal juhul võib liigne ekstravagantsus osutuda kandideerijale saatuslikuks. Kindlasti tasuks vältida süütunde tekitamist ja varjatud ähvardamist stiilis “kui ma seda kohta ei saa, siis ei tea, mis minust saab”. Samas ei tasu seada ennast tagaplaanile ning jääda lootma, et keegi teine tagasihoidlike ridade vahelt kandideerija särava olemuse välja loeb. Enese kiitmine motivatsioonikirjas pole patt, vaid eesmärk! Kui motivatsioonikiri on loogiliselt struktureeritud ja tugevalt argumenteeritud, on seda hea lugeda ning kandideerija isiksus kumab sealt iseenesest läbi.

Kellelt ja kuidas soovituskirja küsida?
Mul oli tarvis soovituskirja kolmelt aineõpetajalt, kelle aine oleks seotud minu tulevase erialaga. Palusin abi saksa keele, eesti keele ja ühiskonnaõpetuse õpetajatelt. Saksa ja eesti keele õpetajad, kes mind hästi tundsid, kirjutasid soovituskirjad ise: saksa keele õpetaja saksa keeles ja eesti keele õpetaja eesti keeles. Eesti keele õpetaja soovituskirja tõlkisin hiljem iseseisvalt saksa keelde (tegelikult oleksin võinud temalt paluda ka ingliskeelset soovituskirja - see oleks säästnud mind hilisemast tõlkimisvaevast). Ühiskonnaõpetuse õpetaja, kes mind läbi ja lõhki ei tundnud, oli nõus mulle vastu tulema, kuid palus, et kirjutaksin endale soovituskirja iseseisvalt. See oli ootamatult raske ülesanne - pidin end kirjeldama kellegi teise vaatepunktist võimalikult positiivselt, ent siiski ausalt. Ühiskonnaõpetuse õpetaja jäi mu kirjeldusega rahule (ehkki märkis ära, et tema poleks ehk niivõrd emotsionaalselt kirjutanud) ja andis oma allkirja.

Mis juhtus peale avalduse saatmist?
Sain jaatava vastuse posti teel umbes kuu aega pärast dokumentide esitamist. Pärast kandideerimist ei nõutud enam lisadokumente - olin saatnud korraga oma lõputunnistuse koopia, hinnetelehe koopia, motivatsioonikirja, soovituskirjad, keelediplomi koopia ja passi koopia. Samuti olin kandideerimiseks maksnud 170 euro suuruse kandideerimistasu, mille eest anti mulle tulevaseks semestriks üliõpilasstaatus (üliõpilaspilet) ja sellega kaasnev õigus tasuta ühistranspordiks. Iga semestri alguses väljastati uus pool aastat kehtiv õpilaspilet sama tasu (Studiengebühr) alusel. Muidu oli õppimine tasuta.

Kas sul tuli ette ka ootamatusi või äraütlemisi?
Nagu juba mainitud, sai Saksamaa postistreik mulle peaaegu saatuslikuks. Ehkki olin pannud Eestist oma dokumendid teele piisava ajavaruga, ei jõudnud need õigeaegselt sihtülikoolidesse (kandideerisin lisaks Rostockile veel Münchenisse, Heidelbergi ja Dresdenisse). Saksamaal suhtutakse tähtaegadesse väga rangelt ning ükski mu meil ega telefonikõne ei pehmendanud enam olukorda. Sooviti südamest edu järgmisel korral kandideerimiseks. Dokumendid saabusid hiljem postiga tagasi, ilma et need oleks avatudki. Nõnda asusingi õppima Rostocki ülikooli - ainsasse, mis oli nõus hilinenud dokumentide koha pealt silma kinni pigistama. Tagantjärele olen väga rahul - ehkki kandideerimise hetkel oleksin näinud end mõnes mainekamas ja rahvusvahelisemas ülikoolis, leian nüüd, et just väiksem ülikool ja sakslastest kursusekaaslased (olin oma kursusel ainus välistudeng) on mõjunud hästi mu saksa keeleruumi ja kultuuri sissesulandumisele.

Missuguseid keeleeksameid pidid sooritama ülikooli astumiseks?
Sooritasin kaheteistkümnenda klassi kevadtalvel rahvusvaheliselt tunnustatud DSD II järgu keeleeksami, mis andis mulle C1 taseme saksa keeles. Kaheteistkümnenda klassi sügisel pakkus kool eksamist huvitundjatele suisa eraldi kursust, mille raames lahendamise eelnevate aastate eksameid - soovitan kõigil huvitundjatel oma saksa keele õpetajaga konsulteerida, kas see on veel ka nüüd võimalik (kui kool kursust ei paku, saab õpetaja kindlasti anda erinevaid materjale iseseisvaks õppimiseks). Saksa keele eksami sooritamise tõttu vabastati mind inglise keele riigieksami sooritamisest.

Kuidas rahastasid oma õpinguid?
Mul vedas tohutult - nagu mainitud, oli mulle igakuine sissetulek kindlustatud juba enne ülikoolidesse kandideerimist. Sain DAADilt Vollstipendiumi, mis tähendab, et mu bakalauruseõpingud olid Saksamaa poolt kaetud. Stipendiumi tõttu ei olnud ma kohustatud töötama - tõtt-öelda oli keelatud stipendiumi kõrvalt teenida rohkem kui 460 eurot kuus. Ju soovis DAAD kindlustada, et suunan kogu energia õpingutele ja lõpetan õigeaegselt. Väiksemaid otsi siiski tegin: töötasin üpris lühikese perioodi vältel 5-tärni hotellis ja teenisin mõned kopikad Aarhuse ülikooli ajalehele kirjutades. Tulin majanduslikult kenasti toime.

Kuidas oli sinu kogemus majutusega ülikooli ajal?
Elasin kolme aasta jooksul kokku kuues erinevas kohas. Rostocki saabudes jagasin pisikest korterit ühe sakslannaga, kelle toakaaslane oli välja kolinud, kuid mõned kuud hiljem otsustasin ühiselamu kasuks. Vahele tuli Norra semester (elasin ühiselamus) ning Rostocki naastes valisin uue ühiselamu. Taani semestri vältel jagasin elumaja ühe taanlannaga ning viimaseks semestriks Rostocki naastes sain üksinda elada sõbranna korteris, kes tegi parajasti Berliinis praktikat. Kõigil elukohtadel olid oma plussid ja miinused. Ühiselamute puhul oli suureks plussiks kindlasti hind, ent mida aeg edasi, seda enam tundsin, et igatsen omaenese pesakest, mis oleks muust maailmast eraldatud.

Maris oma teise aasta ühikatoas Rostockis. Pilt: Marise blogist

Majutuskohta valides pidasin eelkõige silmas hinna ja asukoha suhet, samuti oli mulle tähtis, et elamispaik oleks möbleeritud. Aeg-ajalt tuli mõistagi järeleandmisi teha, sest perfektset elukohta ei eksisteeri. Muutusin ajaga kindlasti leplikumaks: õppisin näiteks hakkama saama ahjuta (esimene Rostocki korter), riidekapita (Bergeni ühiselamu) ja toime tulema linnast 12 kilomeetri kaugusel (Aarhuse elumaja). Olen kõigile kogemustele väga tänulik.

Nippe, kuidas kõrgete hindadega riigis nagu Norra õpilasena raha kokku hoida saab lugeda Marise blogist siit.

Kas oled rahul? Millega tegeled praegu?
Jah, väga. Lõpetasin äsja oma bakalauruseõpingud. Veetsin kolmest aastast kaks Rostockis, pool Erasmuse programmiga Bergenis (Norras) ja pool Aarhuses (Taanis). Kõik kolm ülikooli olid omamoodi huvitavad. Olen kirjeldanud neist pikemalt oma blogipostituses: http://ha-ha-haa.blogspot.com/2017/10/mina-ja-mu-ulikoolid.html.

Hetkel on mu elus kätte jõudnud üürike hingetõmbeperiood, pesitsen taas Eestis. Käin hommikuti kohusetruult ülikooli raamatukogus romaani kirjutamas ja õhtuti kohvikutes klaasikese punase veini kõrval sõpradega filosofeerimas. Tegelen vaikselt taas ülikoolipaberitega - mul on plaan sukelduda 2019. aasta augustist magistriõpingitesse Lundi ülikoolis Rootsis. Pikemas perspektiivis soovin kindlasti Eestisse naasta. Hakkan elama mõnes tsaariaegses Karlova puumajas ja korraldama igakuiseid kultuuri- ja tantsuõhtuid.

Maris ja mina Londonis, kui ta meie juures peatus oma seikluste vahel. Pilt: Martin Pedaja

pühapäev, 14. oktoober 2018

Enamvähem tavaline päev


Tere hommikust!



Täna on reede, 12. oktoober ja kell on seitse läbi paar minutit. Minu hommikud tavaliselt algavadki umbes sellisel kellaajal, et kell üheksa algavasse esimesse loengusse jõuda. Kell seitse ja kell üheksa tundusid mulle Eestis elades üpriski suure vahega kellaajad. Londonis elades aga mitte, sest kaotan hommikust umbes tunni transpordile - sõidan Lääne-Londonist läbi kesklinna Ida-Londonisse, London Bridge’i juurde.

Tavaliselt alustan oma päeva ja ka tänast hommikut poole tassi kange kohvi ning pudruga. Puder pole mitte ainult maitsev vaid ka kõige odavam hommikusöök: minu üks kausitäis putru, mis enamasti koosneb kaerahelvestest, veest, kaneelist, banaanist ja külmutatud marjadest (ja tihti lisandiks pähkleid või seemneid) läheb maksma umbes 25 penni kausitäis. Muidugi on putru võimalik teha ka kallimaks: lisades erinevaid piimasid, kasutades kallimaid lisandeid ja nii edasi. Aga minu jaoks on kiiretel hommikutel tavaline kausitäis putru just see, mis maitseb hästi ning hoiab kõhu täis.

Kohvi joon enamasti vaid korra päevas, hommikul. Olen leidnud, et kui joon umbes pool tassi kanget kohvi ei ole ma hommikustes loengutes unine ning suudan keskenduda.

Enamasti suudan oma hommikusse mahutada ka natuke tööd: näiteks täna hommikul leidsin aja et kirjutada seda postitust. Kuid on ka hommikuid mil ma otse voodist loengusse olen pidanud minema.

Pakin oma koolikoti tavaliselt hommikul, et ei unustaks oma lõunasööki kaasa pakkida. Võtan tavaliselt kaasa ühe suurema karbi nö põhitoiduga ning kaks snäkki. Tavaliselt on vahepalaks porgandid (mille hind on siin vaid 1,5 korda suurem kui Eestis!) ning kas pähklid või puuvili.

Lahkusin kodust kell 8:04 ning jõudsin loengusse kell 8:50. Kasutan Londonis liiklemiseks Citymapperit, et võimalikult kiiresti ühest kohast teise jõuda. See app annab informatsiooni erinevate transpordivõimaluste kohta ning võrdleb nende hinda ning kiirust. Samuti hoiatab Citymapper ummikute eest ning märgib ära millisesse vagunisse metroos minna, et sihtjaamas oleksid väljapääsule kõige lähemal.

Kuna hommikuti on Tube  rahvast pungil täis nagu laulupeo bussid, ei ole raamatu kaasavõtmine mõttekas. Olen hakanud hommikuti Tube’is harrastama ühte kolmest: ma kas planeerin oma päeva, mediteerin või kuulan Spotify’st mõnda podcast’i. Näiteks täna hommikul lõpetasin just The science of happiness podcasti.

Täna oli mul kolm biokeemia loengut, mis kõik toimusid 500-kohalises saalis. Selleks, et paremini kuulda, ja et teiste sagimine mind ei häiriks, istun ma loengutes alati esimestes ridades.
See on pilt ühest minu lemmikaine - farmakoloogia - loengust. Loodan saada parema pildi oma 500 kohalisest loengusaalist, mida siia üles panna.

Loengute vahel kohtusin oma tutor-grupiga, kellega koos peame tegema oma esimese grupitöö - koostama teadusliku postri. Leppisime omavahel kokku, mida keegi tegema peab, ja milline on postri disain. Peame postri tegema ühest King's'iga seotud teadlasest: meie valisime Keith Campbelli, teadlase, kes lõi esimese geneetiliselt kloonitud lamba Dolly. Meile soovitati, et kasutaksime loovat lähenemist : meie otsustasime postri üles ehitada somaatilise rakutuuma siirdamisprotsessi teooria järgi.
UPDATE lisan siia valmis postri :
* Saime postri esitusel ainukeseks kriitiliseks tagasisideks selle, et oleksime võinud postril kujutatud lamba kõrvale lisada veel teise. Seda selleks, et siduda postriga David, sokk, kellega Dolly oma talled sai. Ülejäänuga oli meie hindaja väga rahul ning kiitis meie postri ülesehituse ideed.

Peale loengut suundusin raamatukokku, et lõunat süües oma konspekteerimata loeng lõpetada. Hetkel olen oma konspekteerimisega graafikust päris maas: minu eesmärk on teha iga loengu kohta arusaadavad märkmed võimalikult kiiresti peale loengu toimumist. Seda selleks, et informatsiooni kinnistada, ning selleks, et ka nõrgad või segased kohad endale arusaadavaks teha. Et saada täielik ülevaade õpitust, kasutan märkmete tegemiseks nii loengu slaide, oma märkmeid kui ka õpikuid ja internetti. Kui aus olla, olen õpikuid kasutanud seni vaid kahe loengu konspekteerimiseks ja ei kasutanud õpikuid ka täna.

Lõunasöögi karpi avades, leidsin oma kurbuseks, et mu lõuna oli käärima läinud. Olin selle tegelikult valmis teinud juba üleeile, kuid ei võtnud seda eile kaasa, sest jagasin lõunat oma tšehhi sõbra Lucie’ga. Kasutame Lucie ja sõpradega appi nimega Olio, kus toitlustusketid (nagu Pret a Manger ja Planet Organic) ning ka tavalised inimesed annavad tasuta ära toitu. Mina olen sealt saanud näiteks suure pätsi täistera pärmisepikut, indiapärast salatit, avocado wrappe ja müsli-jogurti hommikusööke. Kolmapäeva õhtul sai Lucie Olio’st summer rolls’e, kreekapärast salatit indiapähkli kastmega ja sama indiapärase salati, mida ma juba ühe korra söönud olin. Niisiis jagasin Lucie’ga lõunat ning seega jätsin oma valmis pandud lõuna koju. Kuigi täna hommikul tundus mu valmis pandud lõuna veel värske, ilmnes, et selle välimus oli petlik. Sellest õppetund - pean toidu iga kord üle kontrollima enne kotti panemist.


See on Lucie poseerimas Londoni pilvelõhkujatega oma sünnipäeval. Tegime selleks puhuks loengute vahel pikema jalutuskäigu ning peale taevakõrguste majade vaatlesime ka Tower Bride'i mis on minu ülikoolilinnakule (King'sil on neid viis ning minu kursuse loengud toimuvad enamasti Guy's campuses) üprsiki lähedal.

Lõpetasin konspekteerimise ning vabanesin käärima läinud toidust. Teadsin, et ei jõua koju veel enne mitme tunni möödumist ja seetõttu otsustasin külastada campus’es asuvat Sainsbury’s poodi. Ostsin sealt lõunaks endale Alpro jogurti, banaani ning pähklibatooni, mis üllataval kombel läks maksma vaid £2.05. Ilmselt oli minu kaasatehtud lõuna odavam, kuid kahjuks ei olnud mul muud valikut.

Kell 15:10 pidin ma olema järel viieaastasel Aleksandril, keda ma iga päev koolist koju viin. Saan selle töö eest väikest tasu, aga kahjuks pean selle töö katki jätma, sest Aleksandri tunnid lõppevad tavaliselt palju varem, kui minu päevad ülikoolis. Kui sa elad Londonis, sul on vabad pärastlõunad ja sulle sobiks selline töö, siis võta minuga ühendust! Sel ajal kui Aleksander tegeleb oma asjadega, saan mina tegeleda enda omadega. Õnneks on ta rahulik poiss, nii et tema hoidmise kõrvalt on mul täiesti võimalik tööd teha.

Peale Aleksandri ema kojujõudmist suundusin oma õhtusele tööle. Vabadel õhtutel (eriti reede ja laupäeva õhtul) ning nädalavahetusel teen tööd läbi appi nimega Stint. See on University College London’i üliõpilaste poolt loodud app üliõpilastele Londonis. Stint ühendab tööandjaid, kes otsivad paaritunniseks vahetuseks abikäsi õpilastega, kes soovivad need töötunnid täita. Stint’i parim külg on see, et töö toimub minu valitud ajal. See tähendab, et iga nädala lõpus saadan neile oma järgmise nädala vabade aegade graafiku - nende ülesanne on minu ajad töö toimumisaegadega sobitada. Enamasti otsitakse etteakandjaid ja baariabisid aga mina olen töötanud ka pakkijana. Kuid täna õhtul töötan taas baariabina ning homme hommikul “jooksjana” Michelini tähega restoranis.

Mõlemad, nii Aleksandril järelkäimine ja Stint aitavad mul Londonis rahadega toime tulla, kuid juba praegu saan aru, et mul on natukene liiga palju tööd. Mul on keskmiselt 20 tundi koolitööd nädalas, sellele lisaks iseseisev õppimine ning veel 20 tundi tööd läbi Stint’i, seega paljuks muuks mul aega ei jää. Kannatavad nii see blogi kui minu suhted sõpradega.

Igatahes minu töö algab täna kell 7 õhtul ning koju jõuan umbes keskööks. See tähendab, et arvatavasti ilmub see postitus sellel nädalavahetusel.

Peatse kohtumiseni!

esmaspäev, 8. oktoober 2018

Minu hirmud

Eelmise postituse järjena kirjutan seekord oma hirmudest.


Kas ma kartsin ka? Mida ma kartsin?


Kartsin küll ja erinevaid asju.


Kartsin, kas ma üldse kuhugi ülikooli sisse saan. Kõikidel minu valitud ülikoolidel on koduleheküljel sisseastumiste (applying / entry requirements) all  kirjas nõuded sisseastujale. Seal on välja toodud, missuguseid eksamipunkte oodatakse sisseastujalt, missugust võõrkeele (olenevalt sihtriigist inglise, saksa, prantsuse, rootsi) taset oodatakse, lisaülesanded, mis tuleb täita (essee, lisaeksam või intervjuu). Tavaliselt on sisseastumise nõuded ülikooli kodulehel välja toodud. Kui aga pole, on kindlasti mõttekas ülikooliga ühendust võtta. (Lingid minu valittud ülikoolide sisseastumistingimustele on siin: Kings College London, University of Manchester, Unicersity College London, University of Edinburgh, University of Nottingham )


Kui ma olin selle informatsiooni endale kokku kogunud ja hakkasin kaaluma, millistesse ülikoolidesse kandideerida, olin päris hirmul: kuigi minu tulemused olid üpriski head, ületasid need sisseastumiseks ettenähtud künnise vaid juuksekarva võrra. Pika kaalumise järel otsustasin siiski võtta riski ning kandideerida - sain sisse kolme viiest valitud ülikoolist.


Kartsin, et ei saa Londoni eluga hakkama. Elu siin on tõesti väga kallis: nädala üür ühe toa eest on sama kõrge kui üür Tartus sama suure toa eest kuus. Ka toit on Eestiga võrreldes kallim ning transport on veel kõige suurem rahasööja (mina kulutasin septembris ühistranspordile 147.7 eurot). Samuti toimub Londonis pidevalt erinevaid proteste, mille tõttu juba niigi aeglane ja närviline liiklus veelgi hullemaks muutub. See kõik tundus septembri alguses, kui ma Londonisse kolisin, nii segane ja õudne, kuid nüüd, olles selle kõigega juba veidi harjunud, olen hakanud isegi oma igapäevast 45-minutilist kooliminekut nautima.


Kartsin ka Londoni kuritegevust. Olin endale juba enne Londonisse kolimist korteri valmis vaadanud (kasutades Spareroom'i), mis tähendas, et minu esimesel õhtul Londonis pidin jalutama suurte kottidega võõrasse majja, kus mind ootas korteri maakler. Olin kuulnud õuduslugusid sarnastest situatsioonidest ning otsustasin igaks juhuks valmis olla. Tahtsin endale kaitseks pipragaasi, aga selgus, et see on paljudes Euroopa riikides k a Suurbritannias keelatud. Niisiis leidsime perega lahenduse: võtsin kaasa oma väikese õe pihustatava mänguvere, sest välimuselt oli see pipragaasile sarnane - must ning piisavalt väike, et mahtus ilusti peopessa ara. Õnneks mul seda siiski vaja ei läinud, nii et saan selle ehk Halloween’i ajal ära kasutada.


Meil kõigil on omad hirmud, mis tagasi vaadates tunduvad mõttetud. Kuigi ükski hirm ei ole täielikult irratsionaalne, tuleks neid hirme kohelda teadmisega, et tagasi vaadates tunduvad need ilmselt tühised. Samuti saab hirme ära kasutada enese motiveerimiseks. Näiteks on minu hirm Londoni elu hammasrataste vahele jääda aidanud mul kõvasti raha kokku hoida ning avanud mu silmad mitmetele nippidele, kuidas mugavamalt ja säästlikumalt hakkama saada. Nendest nippidest kirjutan oma järgmises blogipostituses, mis ilmub reedel, 12. oktoobril.

esmaspäev, 1. oktoober 2018

Intervjuu iseendaga

Kes ma olen ja kus ma õpin?

Minu nimi on Johanna Kristiina Jaansoo. Õpin esimesel kursusel neuroteaduste (BSc Neuroscience) erialal King's College Londonis (KCL).

Miks otsustasin sellise eriala kasuks?

Keskoolis tekkis mul huvi biokeemia ja meditsiini vastu ning seega oli minu esimene mõte alustada meditsiiniõpinguid arstitudengina. Peale lõpueksameid mõistsin, et arstiks ma saada ei taha, kuigi samad teemad huvitasid mind endiselt. Minu teiseks katsumuseks eriala valimisel oli minu “kõigest huvitatud” iseloom. Uurides erinevate kursuste kohta mõtlesin tihti, kui põnev oleks sellel alal spetsialiseeruda. Eelmisel sügisel juhatas minu endokrinoloogist sugulane mind neuroteadusteni. See eriala meeldis mulle koheselt, sest neuroteadus, olles üpriski uus teadusharu, annab võimaluse hilisemaks spetsialiseerumiseks ning laialdasteks väljunditeks kasvõi kunstide või tehnoloogia alal.

Kumb tuli enne ülikool või sihtriik?

Sihtriik. Kahjuks on neuroteaduseid võimalik bakalaureuse tasemel õppida vaid vähestes riikides. Minu sihtriikide nimekirja kuulusid Suurbritannia, Madalmaad ja Šveits. Tunnistan, et ei teinud piisavalt taustauuringut ja läksin lihtsama vastupanu teed: kuna Suurbritannia süsteem oli mulle kõige arusaadavam, otsustasin selle kasuks. Praegu tean, mis minu teised võimalused oleks olnud, aga arvan, et oleksin siiski samad valikud teinud. Samas soovitan Teil tõesti võtta veidi rohkem aega oma võimaluste uurimiseks, sest see kulutatud aeg võib hiljem hästi ära tasuda.

Infot, millistes riikides ja ülikoolides mulle meelepärast kursust juba bakalaureuse tasemel õpetatakse, leidsin veebilehelt bachelorsportal. Sellel lehel on võimalik otsingut täpsustada ja omale kõige sobivam kursus leida. Samas on sellel lehel ka miinuseid - seal puudub võimalus otsida integreeritud magistriõppe ehk "maka" programme. Nende kohta on võimalik uurida valitud ülikooli enda koduleheküljelt.

Veel olid mulle kasulikud leheküljed timeshighereducation ja UCAS. Esimest linki kasutasin, et võrrelda leitud ülikoole erinevates riikides. Teine link on kaks ühes: parim sait Suurbritannia ülikoolide kohta informatsiooni otsimiseks ning samaaegselt ka kandideerimisplatvorm.

Veel linke mida uurida:
https://www.whatuni.com/

Kindlasti on erinevate ülikoolide osas mõtekas konsulteerida ka oma kooli prsühholoogiga, kelle töö üheks osaks ongi õpilaste juhendamine nende ihaldatud tuleviku poole pürgimisel.

Miks otsustasid selle (KCL'i), mitte mõne Eesti ülikooli kasuks?

Peamiseks põhjuseks oli võimalus neuroteaduste õpinguid alustada juba bakalaureuse tasemel. Eestis oleksin pidanud eelnevalt kuus aastat üldmeditsiini õppima ja alles siis oleksin saanud spetsialiseeruda. Veel kaalusid King’s College’is õppimise kasuks kihk kogeda välismaal elamist ning minu anglofiilia pisik. Samuti on King's College London prestiižikas teadusuuringutele keskenduv ülikool, milles nägin endale uut väljakutset.

Kust said ülikooli/kursuse kohta informatsiooni?

Esmalt lugesin selle ülikooli kohta bachelorsportalist kuid täpsema info sain UCASe ning King'si enda koduleheküljelt. Hiljem leidsin, et selles ülikoolis käib päris mitu eestlast, kelle poole sain küsimuste korral pöörduda.

Kas oled (seni) rahul? Mis kirjeldab sinu ülikooli(elu) kõige paremini? Kas välismaale ülikooli kandideerimise kadalipu läbimine oli oma kogemust väärt?

Võin tõesti öelda, et olen rahul - kõik toimunud loengud on olnud väga huvitavad ning üleüldine õhkkond ülikoolilinnakus on akadeemiline ja sõbralik. Ma arvan, et eriti just minu valitud ülikooli puhul tuleb rõhutada selle vabameeldust ja innovatiivsust. Kuigi loengud ja praktikumid tunduvad alati ühe malli järgi toimivat, rõhutatakse meile pidevalt, et oleme siin, et oma teed rajada. Õpilaste varast spetsialiseerumist nendele sobival viisil toetavad veel üle 250 erineva õpilaskogukonna, mis aitavad kaasa minu oskuste ja huvide laiendamisele ning arendamisele. Samuti on loodud üliopilaste toetamiseks mitmed ülikooli poolt pakutavad mentorlusprogrammid.

Jah, kandideerimise ‘kadalipu’ läbimine on ennast juba praegu ära tasunud. Kuigi mul oli hetki, kus mõtlesin, milleks kõik see vaev, kaaluvad juba kõik siiani saadud positiivsed tunded, teadmised, kogemused ja tutvused negatiivse üle.

Loodan, et sellest postitusest on abi ning kui mõni koht jäi segaseks või sooviksid minu käest midagi lisaks küsida, siis vastan hea meelega blogisse ilmuvatele kommentaaridele ning e-mailidele aadressil johannajaansoo@gmail.com.