esmaspäev, 1. juuli 2019

Meeldetuletus iseendale

Tere, Johanna

Rohkem kui viis nädalat on möödunud sinu viimasest eksamist, ning neli nädalat korterist välja kolimisest. Sul puudub hetkel igapäevane tamp pürgimiseks oma pikaajaliste eesmärkide poole. Aga see ei tähenda, et su igapäevas poleks kohustusi, sündmusi või vaba aega, et pürgida lühiajaliste eesmärkide poole. See, et sinu suvi koosneb peamiselt ajaviitest ja ei ole sinu erialaga kuidagi seotud, ei tähenda, et sa ei võiks inimesena areneda.
See, et sinu aeg isegi suvel on veedetud peamiselt üksi, on ikkagi blessing in disguise, sa saad iseendaga veelgi paremaks sõbraks saada! Ja vot ülejaanud aja teisi (veel paremini) tundma õppida.
See, et sinu sõbrad on pidevalt kinni ja pere 2000 km kaugusel, ei tähenda, et kõik maailma inimesed on! Mine tutvu endasugustega, maailmaränduritega, kodututega või poly-koduvanadega, kultuuri ja vabatahtlikuse entusiastidega, rohehingede ja napakatega.
Ära kuula oma sisemist häält, mis võrdleb sind teiste omamoodi vahvate ja tublide inimestega, saavutajate ja vallutajatega. Sina oled sina ja nemad on nemad. Live and let be.
Saa mugavaks vaikuse ja oma mõtetega. Kuula rohkem muusikat ning jutusaateid, et vaikust valusamatel hetkedel rohkem summutada.
Lepi sellega, et elad 21. sajandil, kus kommuunielu ja maailmavallutamine ühte tulpa ei kuulu. Ole õnnelik, et inimesed, keda igatsed on su elus olnud ning sinusse midagi jätnud. Ole õnnelik, et su koorem on kerge ja mahub pea-aegu alati ühte matkakotti ära.
Ära isegi mõtle sellele, milline su välimus teistele näib, sest su viltune naeratus ja imelikud põlved ei olnud siia maailma loodud ilusad olema, vaid päikest, tuult, tarku sõnu ja metsarada teadma. Ole nende üle uhke ja looda, et need viivad su veel kaugele.
Ole enda vastu sama lahke ja abivalmis, kui teiste vastu. Armasta ennast nagu sa armastad elu ja inimesi enese ümber.

Kallistan

kolmapäev, 3. aprill 2019

Räägime Rahast

Üheks suureks küsimuseks välismaale õppima minnes on, kuidas ennast ära elatada?
Kindlasti ei tohiks arvata, et välismaale õppima lähevad vaid noored, kelle perel on palju raha. Jah, nendel noortel, kelle vanemad on selliseks finantsiliseks väljaminekuks võimelised, on kindlasti palju kindlam tunne välismaale õppimise minemise kasuks otsust langetades. Kuid enamasti leiavad ka need samad noored peatselt endale mõne vähese koormusega tööotsa või stipendiumi, mis aitab neil vanemate toetust vähendada või sellest lausa loobuda.

Selles postituses tahan ma rääkida, mida mina olen teinud, et rahaliselt ülikoolis hakkama saada ning mis võimalustest ma veel teadlik olen.

Juba ülikooli kandideerides, teadsin, et minu perekonna rahaline seis, ei võimalda neil minu õpinguid täies ulatuses toetada. See oli ka põhjuseks, miks ma oma pilgu Suurbritannia suunas seadsin: teadsin, et siin pakutakse paindlikku õppelaenu võimalust. Inglismaal on õppemaksumuseks ühe akadeemilise aasta eest £9250, ehk kolmeaastase kursuse eest kokku £27750. Teadsin juba ette, et sellist summat ei suuda ei mu vanemad ega mina kuidagi välja käia - seetõttu hakkasin õppelaenu kohta uurima.  Student Finance England pakub kõigile UK (Ühendkuningriigid) ja EU (Euroopa Liidu liikmesriikide) kodanikele õppelaenu kogu õppeperioodi ulatuses. Õppelaenu taotlemiseks tuleb avaldus iga aasta uuesti esitada, mis tähendab, et laenu ei pea taotlema kogu õppeperioodi ulatuses. Omakorda tähendab see, et intress arvutatakse igalt laenatud summalt eraldi: esimesel aastal laenatud £9250’lt alustatakse intressi arvestamist esimesest aastast ning teisel aastal laenatud summast teisel aastal jne. Nii tuleb lõppsumma väiksem võrreldes alternatiiviga laenata kogu £27750 ühe korraga. Õppelaenu intress õpingute ajal on 6,3% aastas, see koosneb Retail Price Index (RPI)’st, mis on 3,3% ning 3% lisaks (see protsent varieerub peale õpingute lõpetamist olenevalt sissetulekust vt siit). Õppelaenu saab tagasi maksta ükskõik millal, kuid kohustus seda tagasi maksma hakata algab siis, kui sissetulek (brutopalk) küündib üle £25000 aastas või £480 nädalas. Selle summa ületades, tuleb igakuiselt tagasi maksta 9% sellest summast, mis ületab künnise: näiteks kui Sinu sissetulekuks on £30000 aastas siis aastas tuleb sul tagasi maksta (30000-25000)*9%= 5000*9/100= £450. Selle laenuga tuleb aga kindlasti meeles pidada veel kahte punkti: esiteks, seda laenu ei peagi kunagi tagasi maksma, kui sinu palk ei ületa seatud künnist, ning teiseks, laen kustutatakse sinu arvelt 30 aastat peale esimest sissemakset, isegi siis, kui kogu summa pole tasutud. See tähendab, et iga aasta 450 naela tagasi makstes, kustuks laen veel enne, kui isegi pool sellest makstud saab.

Kuigi Student Finance England pakub õpilastele ka elamiskulude laenu, otsustasin mina seda mitte võtta. Selleks et omal käel hakkama saada tegin suvi enne ülikooli alustamist tööd floristina Jardini lilleäris. Aga võrreldes eesti miinimumpalka (2.97€/h mida sain algaja floristina) ning londoni “living wage’i” (£10.55/h =12.1€/h) ehk ära elamiseks vajalikku summat, oli teada, et ainult suvel teenitud rahast ma ära ei elaks. UK’s on ka miinimumpalga süsteem, kuid see on erinev olenevalt töötaja vanusest. Mina peaksin saama miinimum £7.70/h (21-24)  aga alla 18 aastaste miinimum on näiteks £4.35. Sellepärast on kergem võrrelda eesti miinimumpalka ja Londonis “living wage’i”.
Lisaks otsustasin uurida erinevaid stipendiume. Nii Eestist kui välismaa organisatsioonidest on palju kergem leida stipendiume Magistri või doktorikraadi õppima asumiseks. Küll aga on ka mõni üksik, millele bakalaureusekraadi omandaja saab kandideerida. Eelmisel suvel kandideerisin ma Sihtasutus Archimedese Noore Õpetlase Stipendiumile, mis ongi just mõeldud välismaal kõrghariduse esimest aastat alustavatele noortele. Lisaks rahale, sain sealt ka tutvusi ning inspiratsiooni, sest NÕS’i saajad on sihikindlad, tegusad ning tihti oma ala parimate seas.
Teine stipendium, millele on võimalik ilma bakalaureusekraadita kandideerida on Eesti Üliõpilaste Toetusfond USA’s stipendium. Kahjuks, ei oska veel selle kohta midagi omaltpoolt öelda, sest kandideerisin see talv sellele esmakordselt ning pole veel tagasisidet kuulnud.

Lisaks stipendiumitele on välismaal üliõpilastel tavaliselt võimalik ka kooli kõrvalt tööd teha. Mõned ülikoolid ei luba oma üliõpilastel kooli kõrvalt tööd teha, sest soovivad, et õpilased keskenduksid täielikult õpingutele, kuid teised ülikoolid, ka King’s College London, just aitavad õpilastel lisaraha teenida. Näiteks on King’sil süsteem, milles nad pakuvad oma õpilastele tööd ülikooli linnakus asuvates kohvikutes, baarides ja õpilaselamutes. Samuti toimub iga aasta kandideerimine õpilassaadikuteks, kelle töö on näidata uutele õpilastele kooli ning raha konsultantideks, kes aitavad noorematel õpilastel oma kulutusi planeerida. Veel on King'sis ja ilmselt ka muudes ülikoolides suurepärane süsteem õpilastel praktikale kandideerimiseks: ülikool ise otsib ja pakub suvepraktikaid, välispraktikaid ning poole-kohaga kooli ajal toimuvaid praktikaid. Kahjuks on valik jällegi limiteeritud esimese aasta tudengitele, kuid siiski olen leidnud vähemalt ühe, kuhu saan juba selleks suveks kandideerida.
Väljaspool kooli on töö leidmine samuti suhteliselt kerge, kui sul pole kõrgeid standardeid -  see tähendab, et sa ei otsi kindlasti juba oma ala spetsiifilist tööd. Kohvikutesse, restoranidesse ja poodidesse on Londonis suur tööjõu nõudlus. Lisaks on Suurbritannias levinud lapsehoidja töö, mis sobib neile, kellel kool lõppeb enne kella 15:00 (UKs lõpeb algklasside päev umbes kell kolm). Ja nagu ma varem olen maininud on üliõpilastel ka võimalus teha tööd läbi Stint’i, mis lubab sul ise endale töögraafik koostada ning erinevaid tööalasid proovida.

See on kõik, mida ma olen seni teinud, et tagada endale piisav pidev sissetulek. Aga kindlasti ei tohiks teenitud raha ka tuulde visata vaid tuleks sellega hoolikalt ümber käia.

Järgmise korrani,
Jo




esmaspäev, 11. märts 2019

Mis juhtus ja kuidas edasi?

Hei-hei!

Märkamatult on möödunud mitu kuud minu viimasest postitusest. Nende viimase kolme kuu sees on möödunud jõulud ja aastavahetus, minu esimesed eksamid uue semestri algus ning kuupäev järgmiseks aastaks välismaale ülikooli kandideerida. Olen tihti blogi kirjutamisele mõtelnud ning isegi ideid ja sissejuhatusi kirjutanud, kuid kahjuks pole midagi avalikustanud.

Selle pika pausi sees olen tihti juurelnud selle üle, et miks ma blogi kirjutan, ning leidnud, et lihtsalt kuivadest ülikooli elu ja kandideerimist puudutavatest teemadest kirjutamine pole päris see, mida ma teha tahaksin. Sooviksin pigem jagada nippe välismaal ülikoolis õppimise kohta läbi oma elu viperuste ja õnnestumiste kirjeldamise ning väljendad ka oma mõtteid teemade kohta, mis mulle tähtsad on - sellise sisu poole ma nüüd püüdlengi.

Mis siis vahepeal juhtunud on?

Möödunud on minu esimesed eksamid. King's College Londonis on tavaks esmakursuslastele peale jõuluvaheaega korraldada n ö proovieksamid, mis loevad vaid protsendina üleüldisest kursuse hindest*. Kuigi meile rõhutati, et eksamite eesmärk on vaid meile üldist eksami korda ja vormi tutvustada, oli kohapeal päris autentne tunne.
Meile anti üks kuu eksamiteks valmistumiseks, kuid selle aja sisse jäid jõulud ja aastavahetus. Lisaks olin ma ka selle kuu sees haige, mis veelgi lühendas eksamitele valmistumiseks pühendatud aega. Aga olenemata eelnimetatust, suutsin ma siiski kursuse käigus omandatud teadmisi rakendada ja isegi arvestatavad tulemused saavutada.
Minu kõik eksamid, v a farmakoloogia, kestsid ühe tunni ning koosnesid 30 küsimusest. Eksamid olid vormilt valikvastuselised testid, milles pidi valima parima vastuse (single best answer) või märkima väite tõeseks või vääraks. Selline eksami kirjeldus võib panna arvama, et "mis seal muretseda", kuid minu õppejõudude armastus detailide vastu muutis need siiski üpris keeruliseks.
Kokkuvõtvalt - eksamid ülikoolis ei tundugi konti murdvalt keerulised, olen rahul oma saavutatud tulemustega ning kevadisteks eksamiteks hakkan valmistuma varem, et mitte lasta ootamatul haigushool enda potentsiaalseid tulemusi boikoteerida.
*Eksamite osakaal lõpuhindest varieerub olenevalt ainest- mõnes aines meil eksameid ei olnudki.

Paar nädalat tagasi alanud uuel semestril võtan osa lisa kursusest oma ülikoolis. Kursus koosneb 10 sessioonist (2 sisse ja välja juhatavat sessiooni ning 8 sisulist sessiooni) mille käigus näidatakse meile Londoni  konserti- ja teatrisaalide, muuseumite ja galeriide kulissitaguseid ning võtame osa propagandakunsti ning kaasaegse tantsu tundidest. Kursuse käigus tuleb mul kirjutada ka 5 kultuuriteemalist blogipostitust (muidugi inglise keeles), mis kavatsen ka siia üles laadida.

Minu uue aasta lubaduseks oli olla aktiivsem. Seetõttu otsustasin ka vahetada oma transpordivahendit - metroorongi ratta vastu. Kirjutan sellest kindlasti lähemat, mida see muutus endaga kaasa on toonud, kas see vahetus on mõistlik ja kui ohtlik on Londonis rattaga liigelda
Näiteks annab rattaga liiklemine mulle võimaluse osa saada üllatavalt tihti toimuvatest ratsaparaadidest.


Veel kavatsen siia üles laadida ka kaua valminud postitused. Alustasin viimaste kuude jooksul nii mõnigi kord postitusi, mis informatsiooni kogumise käigus, uute kohustuste tekkimisel või lihtsalt hajameelsuse tõttu unarusse jäid aga, mis nüüd kevadise päikese kätte kipuvad.

Niisiis, head uut!(?) ja järgmise postituseni!

Johanna

teisipäev, 20. november 2018

Intervjuu Sander Rõõmusega

Hei! Taas on mul hea meel postitada intervjuu värskelt välismaal bakalaureuse kraadi saanud eestlasega. Seekord on intervjueeritavaks 2018 aastal Edinburghi Ülikooli Matemaatilise Füüsika eriala lõpetanud Sander Rõõmus.

Miks valisid just selle eriala?
Algselt kandideerisin Edinburghi Ülikooli Inseneri erialale, sest mulle meeldib füüsika ja matemaatika. Esimese aasta lõpuks mõistsin, et Inseneri eriala pole ikkagi minule sobiv ning seetõttu otsustasin Matemaatilisele Füüsikale üle minna. Mulle meeldib aru saada kuidas maailm toimib ning füüsika tegelebki just sellega. Minu jaoks oli üleminek sujuv: olin juba varasemalt uurinud, kuidas see protsess käib, olin esimesel aastal valikainena füüsikat lisaks õppinud ning mul olid head hinded - just tänu viimasele sain otse jätkata teise aasta füüsika tudengina.

Miks Edinburgh’i Ülikool? Miks Šotimaa?
Valisin Šotimaa, sest seal, erinevalt Inglismaast, on õpingud õppemaksuta. Samuti on Šotimaal, osana Ühendkuningriikidest, ingliskeelne keskkond ning haridus. Tunnen, et oleksin võinud rohkem uurida ka muude võimaluste kohta, aga sel hetkel tahtsin kindla peale välja minna ning kandideerisin vaid Šotimaale. Kuigi Šotimaal on palju väikeseid ja armsaid linnu, sümpatiseeris  Edinburgh oma lõputute võimalustega mulle enim ja just seetõttu osutuski sealne ülikool minu valikuks.

Matkates võib kohata ka Šoti mägiveist

Kust said ülikooli/kursuse kohta informatsiooni? Kus kuulsid sellest esmakordselt?

Ülikooli kohta kuulsin esmakordselt Hugo Treffneri gümnaasiumis toimunud infotundides, mis olid tollal korraldatud Edinburghi ülikoolis õppivate vilistlaste poolt. Nendelt sain ka brošüüri kõigi Edinburghi Ülikoolis pakutavate kursuste kohta.

Kas ülikooli positsioon ülemaailmses edetabelis oli sulle tähtis?

Natukene kindlasti. Need edetabelid ei näita tavalisele õpilasele kohe kindlasti suurt midagi, sest järjestamine toimub ülikooli poolt publitseeritud teadustöödest ja uurimustest lähtuvalt. Õppesüsteemi ja tudengite rahulolu need uuringud, minu kogemusele tuginedes, ei kajasta. Samas prestiiž ja maine, mis top 50 ülikoolidega kaasneb, võib töö otsimisel kasuks tulla.

Kuidas kandideerisid ülikooli? Kas kasutasid mõnda programmi, lehekülje või organisatsiooni abi?
Kandieerisn läbi UCAS’e portaali. Motivatsioonikirja tõlkimiseks pöördusin oma kooli inglise keele õpetaja poole. Motivatsioonikirja kirjutamiseks sain nõu ja näpunäiteid nendelt samadelt Treffneri vilistlastelt, kes Edinburghis õppisid ja ülikooli meile  tutvustamas käisid.

Dean village

Kuidas kulges sinu kandideerimisprotsess? Kas sujuvalt või leidus sinu teel palju komistuskive?

Arvan, et minu kandideerimisprotsess kulges suhteliselt sujuvalt: alustasin kandideerimist vaid neli nädalat enne tähtaega, mille sisse jäid ka jõulupühad. See tähendas, et pidin oma dokumentidega kiirustama, et mitte pühade tõttu millegagi hilineda. Õnneks oli mu klassijuhataja väga vastutulev: ta kirjutas mulle hämmastava soovituskirja, mille pidin ise eesti keelest inglise keelde tõlkima. Minu suurim probleem oli motivatsioonikiri: Ma ei ole eriti andekas kirjutaja ning seetõttu lükkasin seda kohustust pidevalt edasi. Oma kogemuse põhjal soovitan alustada motivatsioonikirjaga võimalikult vara, et inglise keele õpetaja jõuaks selle enne saatmist üle lugeda ja vajadusel parandused sisse viia.
Minu avalduse põhjal esitas ülikool mulle tingimused, mille pidin sissesaamiseks täitma. Tingimuste alla kuulusid eksamite tulemused: aastal, mil lõpetasin, kehtis veel vana haridussüsteem, ning seetõttu nõuti mult matemaatika, füüsika ja ükskõik millise kolmanda aine eksami tulemuseks vähemalt 85 punkti sajast. See tingimus sai ka täidetud.

Missuguseid keeleeksameid pidid sooritama ülikooli astumiseks?
Pidin tegema inglise keele eksami. Kuna sain valida mitme erineva  keeleeksami tüübi vahel valisin IELTS’i, mille sooritasin vajatud tulemusele. Mäletan, et nõuded olid suhteliselt mõistlikud: pidin saavutama 6.5/9.

Kas on midagi, mida soovitaksid just kandideerimist alustavale iseendale?

Kui on plaan UK-sse kandideerida, siis alusta pigem varem kui hiljem. Vali ülikool, aga ka linn, kus elad, nii, et see sinu isiksuse ja vajadustega sobiks.

Edinburgh

Kuidas rahastasid oma õpinguid?

Esimesel aastal elasin vanemate toel. Juba esimese aasta suvel alustasin tööd ühes Edinburghi restoranis, kus töötasin ka järgmised suved. Restoranis töötades ning vanematelt väikest toetust saades elasin päris mugavalt ära. Arvan, et UK’s on võimalik hakkama saada ka täiesti ilma vanemate toetuseta, kuid siis peab ilmselt rohkem tööd tegema.

Neljandal aastal kuulsin sellisest saidist nagu: https://www.esfusa.org/guide/1. Sealt sain päris korralikus suuruses toetuse, mis võimaldas mul vanemate rahalisest toetusest täielikult loobuda.

Kuidas oli sinu kogemus majutusega ülikooli ajal?
Esimene aasta elasin ülikooli ühiselamus. Peale seda kolisin koos teise eestlasega üpris soodsasse korterisse. Korteri otsimiseks kasutasin: https://www.spareroom.co.uk/. Sellelt lehelt on võimalik leida üürimiseks tuba korterisse, kus elatakse koos paari teise inimesega jagades ühist kööki ning enamasti ka vetsu. Selline elamisviis on UK’s päris tavaline.

Vaade Sandri teise aasta korteri aknast

Kuidas mäletad sisseelamisprotsessi? Kas sul tuli paljuga harjuda?
Meeles on esimene bussisõit majutusse: mäletan, et olin elevil Edinburghi esmakordselt nähes. Jõudsin majutusse alles kell 2 öösel ning avastasin, et mu tuba oli küll möbleeritud aga tühi ning voodipesu mul ka ei olnud, sest otsustasin selle raha kokku hoidmiseks mitte ette tellida. Peale esimese öö üleelamist tegin vajalikud sisseostud ja pakkisin kotid lahti - sealt edasi läks sisseelamine kergemini. Edinbugh pakkus mulle koheselt huvi ning tundus juba alguses õige valikuna. Minu jaoks tundub Suurbritannia väga Eesti sarnane ja seetõttu mul suuri sisseelamise raskusi ei esinenud.

Kuidas on lood Eesti kogukonnaga Edinburgh’is? Kas said sealt toetust?
Eesti kogukond Edinburghis on tegelikult väga suur. Ülikooli vilistlaste poolt on loodud Edinburgh Estonian Society -  https://www.facebook.com/groups/estonian.society/. Esimesel aastal osalesin nende poolt korraldatud üritustel ning jõulueel sain eesti jõulutoitu maitsta. Teisel ja neljandal aastal kuulusin Edinburgh Estonian Society komiteesse, aitasin korraldada üritusi. Eesti kogukonna liikmete arv Edinburghis on umbes 30-40 inimest. See kogukond aitab Eestit mitte päris unustada ning toetab Eestist pärit õpilasi Edinburghis.

Kas oled rahul?
Minule meeldis mu Edinburghis veedetud aeg. Linn oli tore ja pakkus küllaldaselt võimalusi ning valikuid ajaviiteks. Edinburghi ülikoolis on võimalus õppida üks aasta välismaal ning saada sellega aasta oma õpingutest kirja. Leian, et see on suurepärane võimalus, sest nii saab uue kogemuse juurde ning ei jää õppetööst maha. Otsustasin seda võimalust ära kasutada: seadsin oma eesmärgid vastavalt vajalikele tulemustele välismaale kandideerimiseks ning nii sain kolmanda aasta õppida Singapuris. Kui Sinulegi meeldib reisida, soovitan kindlasti uurida oma ülikooli võimalusi.

Pilt matkalt Šotimaa mägedes

Millega tegeled praegu?
Praegu olen tagasi Eestis ja tegelen kandideerimisega firmadesse UK-s.

Sander Rõõmuse pilte Edinburghist leiab ka tema Instagramist:  

kolmapäev, 7. november 2018

Kolm õppetundi Londoni transpordisüsteemiga

Hei-hei!

Olen seda postitust planeerinud kirjutada juba mõnda aega. Täna on mul hea meel, et sellega viivitasin, sest sel esmaspäeval lisandus minu “romaanile” Londoni transporditeenusega (Transport for London, TFL) veel üks peatükk.

Minu mured Londoni transpordisüsteemiga said alguse juba enne Londonisse jõudmist. Tahtsin osta interneti teel üliõpilase sooduspiletit, et Londonisse jõudes saaksin seda kohe kasutama hakata. Selgus aga, et õpilase soodustust saab taotleda alles peale kursuse algust, mis minu puhul oli 24. september. Lootsin, oma naiivsuses, et taotlemisprotsess läheb kiiremini ja seetõttu ei ostnud endale täishinnaga kuukaarti vaid registreerisin enda viipemaksega SEB pangakaardi ühistranspordi kaardiks. Kuu lõpus kulude ülevaadet koostades avastasin, et olin septembrikuuga kulutanud rohkem raha transpordile kui oleksin kuukaarti ostes teinud.  See oli minu esimene õppetund.

Septembrikuu lõpus taotlesin 18+ oyster student photocard’i, kuna minu kursus oli alanud. Taotlemise sain lõpuni viidud 27. septembriks ning minu füüsiline kaart saadeti välja 28. septembril (nii oli vähemalt kirjas internetis). Taotlemine võttis aega rohkem kui arvasin, sest kool pidi minu staatuse õpilasena kinnitama. Naiivselt uskudes kiiresse Londoni posti, ostsin endale internetist kaardile oktoobrikuu sõiduõiguse juba ette ära (algusega 2. oktoober). Kui aga minu füüsiline kaart teiseks ega kolmandaks ega kümnendaks oktoobriks ikka veel kohale ei olnud ilmunud, helistasin TFL’i. Sealt öeldi mulle, et ekstreemsetes olukordades tuleb kaart 10 tööpäevaga, ehk mul paluti oodata veel kaks päeva. 12. oktoobril helistasin taas. Seekord vabandati ebamugavuste pärast ning lubati saata uus kaart. Õnneks saabus see juba 17. oktoobril, nii et sain oma oktoobri sõiduõigust kasutama hakata. 12. oktoobril toimunud telefonivestluses lubas TFL tasuda kulud kasutamata sõidukaardi eest. Mul paluti saata neile e-mail, mida ma ka samal päeval tegin. Tänaseks ei ole minuni jõudnud veel ühtegi vastust (v.a. automaatne vastus teatamaks, et minu e-mail on kohale toimetatud). Kirjutasin neile esmaspäeval, 5. novembril uue kirja. Mul on veel lootust, et saan oma kulud hüvitatud, kuid sellegipoolest soovitan teil õppida minu vigadest ning osta endale sõiduõigus alles peale füüsilise kaardi saabumist.

Minu viimane juhtum TFL’ga leidis aset sellel nädalavahetusel. Minu oktoobri sõiduõigus lõppes kuupäevaga 1. november, seega ostsin endale kiiruga uue sõiduõiguse algusega 2. november. Õnnetuseks jäin aga just sel nädalavahetusel haigeks ning ei saanud kodust välja, et värskelt ostetud sõiduõigust kasutada. Esmaspäeval, 5. novembril avastasin, et kõigile sõiduõigustele, mis on sooritatud internetis, kehtib niinimetatud “aktiveerimise aken”, milleks on 48 tundi peale sõiduõiguse algust. See tähendab, et esmaspäeva hommikul, kui ma heatujuliselt oma Oystercardi taskust välja tõmbasin ja väravast läbi piiksutada tahtsin, andis see mulle error’i ning ma ei saanud väravast sisse. Otsustasin uurida jaamas olevatest automaatidest, milles seisneb probleem. Selgus, et minu kaardil ei olegi sõiduõigust. Teadsin, et olin selle ostnud, ning seetõttu otsustasin internetis üle kontrollida. Tõesti, internetis oli minu ostetud sõiduõigus täiesti nähtav. Kahjuks ei osanud jaamatöötajad mind aidata ning seetõttu pidin taas helistama TFL’i. Sealt teatati, et pean ostma uue sõiduõiguse ning vana sõiduõiguse summa kantakse mulle täies ulatuses automaatselt 7-10 tööpäeva jooksul tagasi. Küsisin ka oma varasema probleemi arengu kohta, kuid nad ei osanud mulle selles osas midagi vastata. Seega, kolmas õppetund mille sain oli, et ostetud sõiduõigus tuleb aktiveerida 48 tunni jooksul või lisada oma kaardile jaamas, kus see automaatselt aktiveeritakse.

Kui ma löön kokku kui palju raha ma hetkel transpordile nö ‘raisanud’, st kulutanud aga mitte kasutanud, olen kujuneb summaks umbes 162 eurot. See on piisav, et vabal nädalal (Consolidation week - mõeldud peamiselt õpitu kordamiseks ja lisalugemiseks) näiteks Eestisse ja tagasi sõita.

teisipäev, 30. oktoober 2018

Intervjuu Maris Pedajaga

Tere! Seekord on mul hea meel postitada intervjuu Maris Pedajaga, kes omandas bakalaureusekraadi Saksamaal, Rostocki Ülikoolis. Maris on minu sõber, kes on nüüd tagasi Eestis, kirjutab raamatut ja mõtiskleb asjade olemuse üle. Temaga intervjuud on teil kindlasti huvitav lugeda, sest Maris peab ning pidas ise samuti ülikooli ajal blogi ning oskab anda suurepäraseid soovitusi, kuidas kergemini ning soodsamalt hakkama saada.


Head lugemist ning järgmise korrani!


Kes: Maris Pedaja, 22 aastat vana, omandas bakalaureusekraadi Rostocki Ülikoolis (Universität Rostock)

Peaeriala: Politikwissenschaft (poliitika/riigiteadused), kõrvaleriala: Medien- und Kommunikationswissenschaft (meedia ja kommunikatsioon)

Miks valisid sellise eriala?
Kuna keskkooli lõpus polnud ma veel päris kindel, millisele alale soovin kitseneda (paljud valdkonnad pakkusid huvi), jäi kaalukausile eriala, mis oleks võimalikult üldine, et magistriõpingutel endale soovitud suunas edasi kitseneda.

Kas otsustasid enne ülikooli või sihtriigi üle? Sihtriigi. Esmalt taotlesin Saksamaalt DAADi Vollstipendium’i - õnnelikuks valituks osutudes asusin kandideerima erinevatesse Saksamaa ülikoolidesse.

* Marise stipendiumiks oli DAADi programm "Deutsche Auslandsschulen", mis anti 122. keskkoolilõpetajale, et nad saaksid alustada Saksamaal oma bakalaureuseõpinguid, toetades neid terve nende õpingute perioodi vältel. See stipendium oli võrdlemisi erandlik (ning hetkel seda Marise teada enam ei väljastatagi), sest enamasti toetab DAAD magistrante, doktorante ja praktikante ning tavaliselt piiratud aja vältel
** Erinevate DAADi stipendiumite kohta saad lugeda saksakeelset informatsiooni siit ning eestikeelse ülevaate saab sellest dokumendist ning veel Saksamaal õpingute alustamist toetavaid stipendiume leidab Goethe Instituudi kodulehelt siit.

Mis sind ära võlus? Miks otsustasid Rostocki Ülikooli, mitte mõne Eesti ülikooli kasuks?
Olin õppinud koolis saksa keelt A-võõrkeelena ning kandideerisin eelpool nimetatud stipendiumile, et oma keeleoskused proovile panna. Sellest kujunes minu trump - selgus, et paljud saksa keele B-võõrkeelena õppijad ei olnud säärasest võimalusest kuulnudki. Olnud stipendiumi saanud, ei tekkinud enam küsimust, kas peaksin Saksamaale minema või mitte - selliseid võimalusi ei saja sülle just ülemäära tihti.

Kas ülikooli positsioon ülemaailmses edetabelis oli sulle tähtis?
Nii ja naa. Uurisin küll erinevaid edetabeleid, ent tuginesin lõpliku otsuse langetamisel rohkem erialakirjeldustele.

Kust said ülikooli/kursuse kohta informatsiooni? Kus kuulsid sellest esmakordselt?
Ülikooli soovitas minu stipendiumiprogrammi (DAAD) koordinaator, kursuste kohta leidsin infot ülikooli kodulehelt.

Kuidas kandideerisid ülikooli? Kas kasutasid mõnda programmi, lehekülje või organisatsiooni abi? Kandideerisin iseseisvalt. Esmalt tuli end registreerida ülikooli online-portaalis, seejärel tuli kõik notariaalselt kinnitatud dokumendid Saksamaale postiga saata.

Maris Rostocki ülikooli ees, kogu ülikooli kogemuse alguses aastal 2015. Pilt: Marise blogist

Kust said kandideerimisel abi?
Ei saanud, ehkki tagantjärele mõeldes oleks minu stipendiumi koordinaator mind suure tõenäosusega toetanud. Toona ei tihanud ma abi küsida. Abiküsimine on oskus, mida olen endas viimase kolme aasta jooksul tõhusalt arendanud.

Mis oli Sinu jaoks kõige keerulisem osa kandideerimisavalduses? Kõige suuremad raskused olid bürokraatiaga - Saksamaa ülikoolid nõuavad hinnetelehe ja lõputunnistuse ametlikult tõlgitud ja notariaalselt kinnitatud koopiaid, mis tuleb teele saata postiga.

Kas sul on midagi, mida sooviksid öelda kandideerimist alustavale iseendale?
Kandideerimisprotsessiga pole võimalik  liiga vara alustada! Dokumentide notariaalne kinnitamine ja motivatsioonikirjade koostamine nõuavad aega, samuti tuleb arvestada kõikvõimalike postiviivitustega (juhul kui kandideerimisprotsess toimub posti teel). Sain ise omad vitsad kätte: Saksamaa-poolne postistreik oleks peaaegu minu ülikooliõpingutele saatuslikuks osutunud.

Kui tähtsaks osutusid sinu keskkoolilõpu eksamitulemused/hinded?
Keskmist hinnet ja eksamitulemusi võeti küll arvesse, ent tähtsamaks osutusid motivatsioonikiri ja soovitused.

Kust said informatsiooni ülikooli kandideerimise nõuetest?
Kandideerimisnõuded ja -tähtajad olid üksikasjalikult lahti seletatud ülikooli kodulehel.

Sul oli sisseastumiseks vaja motivatsioonikirja ja soovitajaid. Mis teeb ühe motivatsioonikirja heaks?
Heas motivatsioonikirjas peaks peegelduma kandideerija olemus ja ainulaadsus, kuid stiiliga tasub olla ettevaatlik - liigne emotsionaalsus ja värvikus ei pruugi kandideerimisprotsessil kasuks tulla. Halvimal juhul võib liigne ekstravagantsus osutuda kandideerijale saatuslikuks. Kindlasti tasuks vältida süütunde tekitamist ja varjatud ähvardamist stiilis “kui ma seda kohta ei saa, siis ei tea, mis minust saab”. Samas ei tasu seada ennast tagaplaanile ning jääda lootma, et keegi teine tagasihoidlike ridade vahelt kandideerija särava olemuse välja loeb. Enese kiitmine motivatsioonikirjas pole patt, vaid eesmärk! Kui motivatsioonikiri on loogiliselt struktureeritud ja tugevalt argumenteeritud, on seda hea lugeda ning kandideerija isiksus kumab sealt iseenesest läbi.

Kellelt ja kuidas soovituskirja küsida?
Mul oli tarvis soovituskirja kolmelt aineõpetajalt, kelle aine oleks seotud minu tulevase erialaga. Palusin abi saksa keele, eesti keele ja ühiskonnaõpetuse õpetajatelt. Saksa ja eesti keele õpetajad, kes mind hästi tundsid, kirjutasid soovituskirjad ise: saksa keele õpetaja saksa keeles ja eesti keele õpetaja eesti keeles. Eesti keele õpetaja soovituskirja tõlkisin hiljem iseseisvalt saksa keelde (tegelikult oleksin võinud temalt paluda ka ingliskeelset soovituskirja - see oleks säästnud mind hilisemast tõlkimisvaevast). Ühiskonnaõpetuse õpetaja, kes mind läbi ja lõhki ei tundnud, oli nõus mulle vastu tulema, kuid palus, et kirjutaksin endale soovituskirja iseseisvalt. See oli ootamatult raske ülesanne - pidin end kirjeldama kellegi teise vaatepunktist võimalikult positiivselt, ent siiski ausalt. Ühiskonnaõpetuse õpetaja jäi mu kirjeldusega rahule (ehkki märkis ära, et tema poleks ehk niivõrd emotsionaalselt kirjutanud) ja andis oma allkirja.

Mis juhtus peale avalduse saatmist?
Sain jaatava vastuse posti teel umbes kuu aega pärast dokumentide esitamist. Pärast kandideerimist ei nõutud enam lisadokumente - olin saatnud korraga oma lõputunnistuse koopia, hinnetelehe koopia, motivatsioonikirja, soovituskirjad, keelediplomi koopia ja passi koopia. Samuti olin kandideerimiseks maksnud 170 euro suuruse kandideerimistasu, mille eest anti mulle tulevaseks semestriks üliõpilasstaatus (üliõpilaspilet) ja sellega kaasnev õigus tasuta ühistranspordiks. Iga semestri alguses väljastati uus pool aastat kehtiv õpilaspilet sama tasu (Studiengebühr) alusel. Muidu oli õppimine tasuta.

Kas sul tuli ette ka ootamatusi või äraütlemisi?
Nagu juba mainitud, sai Saksamaa postistreik mulle peaaegu saatuslikuks. Ehkki olin pannud Eestist oma dokumendid teele piisava ajavaruga, ei jõudnud need õigeaegselt sihtülikoolidesse (kandideerisin lisaks Rostockile veel Münchenisse, Heidelbergi ja Dresdenisse). Saksamaal suhtutakse tähtaegadesse väga rangelt ning ükski mu meil ega telefonikõne ei pehmendanud enam olukorda. Sooviti südamest edu järgmisel korral kandideerimiseks. Dokumendid saabusid hiljem postiga tagasi, ilma et need oleks avatudki. Nõnda asusingi õppima Rostocki ülikooli - ainsasse, mis oli nõus hilinenud dokumentide koha pealt silma kinni pigistama. Tagantjärele olen väga rahul - ehkki kandideerimise hetkel oleksin näinud end mõnes mainekamas ja rahvusvahelisemas ülikoolis, leian nüüd, et just väiksem ülikool ja sakslastest kursusekaaslased (olin oma kursusel ainus välistudeng) on mõjunud hästi mu saksa keeleruumi ja kultuuri sissesulandumisele.

Missuguseid keeleeksameid pidid sooritama ülikooli astumiseks?
Sooritasin kaheteistkümnenda klassi kevadtalvel rahvusvaheliselt tunnustatud DSD II järgu keeleeksami, mis andis mulle C1 taseme saksa keeles. Kaheteistkümnenda klassi sügisel pakkus kool eksamist huvitundjatele suisa eraldi kursust, mille raames lahendamise eelnevate aastate eksameid - soovitan kõigil huvitundjatel oma saksa keele õpetajaga konsulteerida, kas see on veel ka nüüd võimalik (kui kool kursust ei paku, saab õpetaja kindlasti anda erinevaid materjale iseseisvaks õppimiseks). Saksa keele eksami sooritamise tõttu vabastati mind inglise keele riigieksami sooritamisest.

Kuidas rahastasid oma õpinguid?
Mul vedas tohutult - nagu mainitud, oli mulle igakuine sissetulek kindlustatud juba enne ülikoolidesse kandideerimist. Sain DAADilt Vollstipendiumi, mis tähendab, et mu bakalauruseõpingud olid Saksamaa poolt kaetud. Stipendiumi tõttu ei olnud ma kohustatud töötama - tõtt-öelda oli keelatud stipendiumi kõrvalt teenida rohkem kui 460 eurot kuus. Ju soovis DAAD kindlustada, et suunan kogu energia õpingutele ja lõpetan õigeaegselt. Väiksemaid otsi siiski tegin: töötasin üpris lühikese perioodi vältel 5-tärni hotellis ja teenisin mõned kopikad Aarhuse ülikooli ajalehele kirjutades. Tulin majanduslikult kenasti toime.

Kuidas oli sinu kogemus majutusega ülikooli ajal?
Elasin kolme aasta jooksul kokku kuues erinevas kohas. Rostocki saabudes jagasin pisikest korterit ühe sakslannaga, kelle toakaaslane oli välja kolinud, kuid mõned kuud hiljem otsustasin ühiselamu kasuks. Vahele tuli Norra semester (elasin ühiselamus) ning Rostocki naastes valisin uue ühiselamu. Taani semestri vältel jagasin elumaja ühe taanlannaga ning viimaseks semestriks Rostocki naastes sain üksinda elada sõbranna korteris, kes tegi parajasti Berliinis praktikat. Kõigil elukohtadel olid oma plussid ja miinused. Ühiselamute puhul oli suureks plussiks kindlasti hind, ent mida aeg edasi, seda enam tundsin, et igatsen omaenese pesakest, mis oleks muust maailmast eraldatud.

Maris oma teise aasta ühikatoas Rostockis. Pilt: Marise blogist

Majutuskohta valides pidasin eelkõige silmas hinna ja asukoha suhet, samuti oli mulle tähtis, et elamispaik oleks möbleeritud. Aeg-ajalt tuli mõistagi järeleandmisi teha, sest perfektset elukohta ei eksisteeri. Muutusin ajaga kindlasti leplikumaks: õppisin näiteks hakkama saama ahjuta (esimene Rostocki korter), riidekapita (Bergeni ühiselamu) ja toime tulema linnast 12 kilomeetri kaugusel (Aarhuse elumaja). Olen kõigile kogemustele väga tänulik.

Nippe, kuidas kõrgete hindadega riigis nagu Norra õpilasena raha kokku hoida saab lugeda Marise blogist siit.

Kas oled rahul? Millega tegeled praegu?
Jah, väga. Lõpetasin äsja oma bakalauruseõpingud. Veetsin kolmest aastast kaks Rostockis, pool Erasmuse programmiga Bergenis (Norras) ja pool Aarhuses (Taanis). Kõik kolm ülikooli olid omamoodi huvitavad. Olen kirjeldanud neist pikemalt oma blogipostituses: http://ha-ha-haa.blogspot.com/2017/10/mina-ja-mu-ulikoolid.html.

Hetkel on mu elus kätte jõudnud üürike hingetõmbeperiood, pesitsen taas Eestis. Käin hommikuti kohusetruult ülikooli raamatukogus romaani kirjutamas ja õhtuti kohvikutes klaasikese punase veini kõrval sõpradega filosofeerimas. Tegelen vaikselt taas ülikoolipaberitega - mul on plaan sukelduda 2019. aasta augustist magistriõpingitesse Lundi ülikoolis Rootsis. Pikemas perspektiivis soovin kindlasti Eestisse naasta. Hakkan elama mõnes tsaariaegses Karlova puumajas ja korraldama igakuiseid kultuuri- ja tantsuõhtuid.

Maris ja mina Londonis, kui ta meie juures peatus oma seikluste vahel. Pilt: Martin Pedaja