Minu hirmud

Eelmise postituse järjena kirjutan seekord oma hirmudest.

Kas ma kartsin ka? Mida ma kartsin?

Kartsin küll ja erinevaid asju.

Kartsin, kas ma üldse kuhugi ülikooli sisse saan. Kõikidel minu valitud ülikoolidel on koduleheküljel sisseastumiste (applying / entry requirements) all  kirjas nõuded sisseastujale. Seal on välja toodud, missuguseid eksamipunkte oodatakse sisseastujalt, missugust võõrkeele (olenevalt sihtriigist inglise, saksa, prantsuse, rootsi) taset oodatakse, lisaülesanded, mis tuleb täita (essee, lisaeksam või intervjuu). Tavaliselt on sisseastumise nõuded ülikooli kodulehel välja toodud. Kui aga pole, on kindlasti mõttekas ülikooliga ühendust võtta. (Lingid minu valittud ülikoolide sisseastumistingimustele on siin: Kings College London, University of Manchester, Unicersity College London, University of Edinburgh, University of Nottingham )

Kui ma olin selle informatsiooni endale kokku kogunud ja hakkasin kaaluma, millistesse ülikoolidesse kandideerida, olin päris hirmul: kuigi minu tulemused olid üpriski head, ületasid need sisseastumiseks ettenähtud künnise vaid juuksekarva võrra. Pika kaalumise järel otsustasin siiski võtta riski ning kandideerida - sain sisse kolme viiest valitud ülikoolist.

Kartsin, et ei saa Londoni eluga hakkama. Elu siin on tõesti väga kallis: nädala üür ühe toa eest on sama kõrge kui üür Tartus sama suure toa eest kuus. Ka toit on Eestiga võrreldes kallim ning transport on veel kõige suurem rahasööja (mina kulutasin septembris ühistranspordile 147.7 eurot). Samuti toimub Londonis pidevalt erinevaid proteste, mille tõttu juba niigi aeglane ja närviline liiklus veelgi hullemaks muutub. See kõik tundus septembri alguses, kui ma Londonisse kolisin, nii segane ja õudne, kuid nüüd, olles selle kõigega juba veidi harjunud, olen hakanud isegi oma igapäevast 45-minutilist kooliminekut nautima.

Kartsin ka Londoni kuritegevust. Olin endale juba enne Londonisse kolimist korteri valmis vaadanud (kasutades Spareroom'i), mis tähendas, et minu esimesel õhtul Londonis pidin jalutama suurte kottidega võõrasse majja, kus mind ootas korteri maakler. Olin kuulnud õuduslugusid sarnastest situatsioonidest ning otsustasin igaks juhuks valmis olla. Tahtsin endale kaitseks pipragaasi, aga selgus, et see on paljudes Euroopa riikides k a Suurbritannias keelatud. Niisiis leidsime perega lahenduse: võtsin kaasa oma väikese õe pihustatava mänguvere, sest välimuselt oli see pipragaasile sarnane - must ning piisavalt väike, et mahtus ilusti peopessa ara. Õnneks mul seda siiski vaja ei läinud, nii et saan selle ehk Halloween’i ajal ära kasutada.

Meil kõigil on omad hirmud, mis tagasi vaadates tunduvad mõttetud. Kuigi ükski hirm ei ole täielikult irratsionaalne, tuleks neid hirme kohelda teadmisega, et tagasi vaadates tunduvad need ilmselt tühised. Samuti saab hirme ära kasutada enese motiveerimiseks. Näiteks on minu hirm Londoni elu hammasrataste vahele jääda aidanud mul kõvasti raha kokku hoida ning avanud mu silmad mitmetele nippidele, kuidas mugavamalt ja säästlikumalt hakkama saada. Nendest nippidest kirjutan oma järgmises blogipostituses, mis ilmub reedel, 12. oktoobril.