Räägime Rahast

Üheks suureks küsimuseks välismaale õppima minnes on, kuidas ennast ära elatada?

Kindlasti ei tohiks arvata, et välismaale õppima lähevad vaid noored, kelle perel on palju raha. Jah, nendel noortel, kelle vanemad on selliseks finantsiliseks väljaminekuks võimelised, on kindlasti palju kindlam tunne välismaale õppimise minemise kasuks otsust langetades. Kuid enamasti leiavad ka need samad noored peatselt endale mõne vähese koormusega tööotsa või stipendiumi, mis aitab neil vanemate toetust vähendada või sellest lausa loobuda.

Selles postituses tahan ma rääkida, mida mina olen teinud, et rahaliselt ülikoolis hakkama saada ning mis võimalustest ma veel teadlik olen.

Juba ülikooli kandideerides, teadsin, et minu perekonna rahaline seis, ei võimalda neil minu õpinguid täies ulatuses toetada. See oli ka põhjuseks, miks ma oma pilgu Suurbritannia suunas seadsin: teadsin, et siin pakutakse paindlikku õppelaenu võimalust. Inglismaal on õppemaksumuseks ühe akadeemilise aasta eest £9250, ehk kolmeaastase kursuse eest kokku £27750. Teadsin juba ette, et sellist summat ei suuda ei mu vanemad ega mina kuidagi välja käia - seetõttu hakkasin õppelaenu kohta uurima.  Student Finance England pakub kõigile UK (Ühendkuningriigid) ja EU (Euroopa Liidu liikmesriikide) kodanikele õppelaenu kogu õppeperioodi ulatuses. Õppelaenu taotlemiseks tuleb avaldus iga aasta uuesti esitada, mis tähendab, et laenu ei pea taotlema kogu õppeperioodi ulatuses. Omakorda tähendab see, et intress arvutatakse igalt laenatud summalt eraldi: esimesel aastal laenatud £9250’lt alustatakse intressi arvestamist esimesest aastast ning teisel aastal laenatud summast teisel aastal jne. Nii tuleb lõppsumma väiksem võrreldes alternatiiviga laenata kogu £27750 ühe korraga. Õppelaenu intress õpingute ajal on 6,3% aastas, see koosneb Retail Price Index (RPI)’st, mis on 3,3% ning 3% lisaks (see protsent varieerub peale õpingute lõpetamist olenevalt sissetulekust vt siit). Õppelaenu saab tagasi maksta ükskõik millal, kuid kohustus seda tagasi maksma hakata algab siis, kui sissetulek (brutopalk) küündib üle £25000 aastas või £480 nädalas. Selle summa ületades, tuleb igakuiselt tagasi maksta 9% sellest summast, mis ületab künnise: näiteks kui Sinu sissetulekuks on £30000 aastas siis aastas tuleb sul tagasi maksta (30000-25000)*9%= 5000*9/100= £450. Selle laenuga tuleb aga kindlasti meeles pidada veel kahte punkti: esiteks, seda laenu ei peagi kunagi tagasi maksma, kui sinu palk ei ületa seatud künnist, ning teiseks, laen kustutatakse sinu arvelt 30 aastat peale esimest sissemakset, isegi siis, kui kogu summa pole tasutud. See tähendab, et iga aasta 450 naela tagasi makstes, kustuks laen veel enne, kui isegi pool sellest makstud saab.

Kuigi Student Finance England pakub õpilastele ka elamiskulude laenu, otsustasin mina seda mitte võtta. Selleks et omal käel hakkama saada tegin suvi enne ülikooli alustamist tööd floristina Jardini lilleäris. Aga võrreldes eesti miinimumpalka (2.97€/h mida sain algaja floristina) ning londoni “living wage’i” (£10.55/h =12.1€/h) ehk ära elamiseks vajalikku summat, oli teada, et ainult suvel teenitud rahast ma ära ei elaks. UK’s on ka miinimumpalga süsteem, kuid see on erinev olenevalt töötaja vanusest. Mina peaksin saama miinimum £7.70/h (21-24)  aga alla 18 aastaste miinimum on näiteks £4.35. Sellepärast on kergem võrrelda eesti miinimumpalka ja Londonis “living wage’i”.

Lisaks otsustasin uurida erinevaid stipendiume. Nii Eestist kui välismaa organisatsioonidest on palju kergem leida stipendiume Magistri või doktorikraadi õppima asumiseks. Küll aga on ka mõni üksik, millele bakalaureusekraadi omandaja saab kandideerida. Eelmisel suvel kandideerisin ma Sihtasutus Archimedese Noore Õpetlase Stipendiumile, mis ongi just mõeldud välismaal kõrghariduse esimest aastat alustavatele noortele. Lisaks rahale, sain sealt ka tutvusi ning inspiratsiooni, sest NÕS’i saajad on sihikindlad, tegusad ning tihti oma ala parimate seas.

Teine stipendium, millele on võimalik ilma bakalaureusekraadita kandideerida on Eesti Üliõpilaste Toetusfond USA’s stipendium. Kahjuks, ei oska veel selle kohta midagi omaltpoolt öelda, sest kandideerisin see talv sellele esmakordselt ning pole veel tagasisidet kuulnud.

Lisaks stipendiumitele on välismaal üliõpilastel tavaliselt võimalik ka kooli kõrvalt tööd teha. Mõned ülikoolid ei luba oma üliõpilastel kooli kõrvalt tööd teha, sest soovivad, et õpilased keskenduksid täielikult õpingutele, kuid teised ülikoolid, ka King’s College London, just aitavad õpilastel lisaraha teenida. Näiteks on King’sil süsteem, milles nad pakuvad oma õpilastele tööd ülikooli linnakus asuvates kohvikutes, baarides ja õpilaselamutes. Samuti toimub iga aasta kandideerimine õpilassaadikuteks, kelle töö on näidata uutele õpilastele kooli ning raha konsultantideks, kes aitavad noorematel õpilastel oma kulutusi planeerida. Veel on King'sis ja ilmselt ka muudes ülikoolides suurepärane süsteem õpilastel praktikale kandideerimiseks: ülikool ise otsib ja pakub suvepraktikaid, välispraktikaid ning poole-kohaga kooli ajal toimuvaid praktikaid. Kahjuks on valik jällegi limiteeritud esimese aasta tudengitele, kuid siiski olen leidnud vähemalt ühe, kuhu saan juba selleks suveks kandideerida.

Väljaspool kooli on töö leidmine samuti suhteliselt kerge, kui sul pole kõrgeid standardeid -  see tähendab, et sa ei otsi kindlasti juba oma ala spetsiifilist tööd. Kohvikutesse, restoranidesse ja poodidesse on Londonis suur tööjõu nõudlus. Lisaks on Suurbritannias levinud lapsehoidja töö, mis sobib neile, kellel kool lõppeb enne kella 15:00 (UKs lõpeb algklasside päev umbes kell kolm). Ja nagu ma varem olen maininud on üliõpilastel ka võimalus teha tööd läbi Stint’i, mis lubab sul ise endale töögraafik koostada ning erinevaid tööalasid proovida.

See on kõik, mida ma olen seni teinud, et tagada endale piisav pidev sissetulek. Aga kindlasti ei tohiks teenitud raha ka tuulde visata vaid tuleks sellega hoolikalt ümber käia.

Järgmise korrani,

Jo